Georgi Skorobogatov

Seni õpid, kuni õlgi peal oled
-Helme-

Artikkel põhineb miniuuringul eestlaste ja mitte-eestlaste arusaamadest õppimisest ja õppimisvõimalustest, mis on läbi viidud 2005. Miniuuringu tulemustest ilmneb õppimise väärtustamine, võrdlev analüüs varasema uuringuga näitab, et arusaamad õppimisest meie ühiskonnas muutuvad.

Kaasaegne ühiskond muutub kiiresti - areneb majandus, teadus, kultuur, toimub erinevate elu valdkondade ning ka ühiskonna terviklik globaliseerumine. Inimesed, kes ei taha elu kiirest arengust maha jääda, peavad pidevalt arendama oma teadmisi ja oskusi, ehk õppima kogu oma elu jooksul. Elukestva õppe arendamine on muutunud viimasel ajal Euroopa Liidu, sh ka Eesti riigi, üheks peamiseks inimressursi arendamise prioriteediks, mis näitab, et ametnikud ja poliitikud, vähemalt dokumentides, teadvustavad elukestva õppe vajalikkust ning tähtsust inimeste jaoks.

Omaette küsimus on aga see, kuivõrd teadvustavad seda inimesed ise? Kas iga ühiskonna liige teab ja mõistab, et tal on vaja ennast pidevalt arendada st õppida? Või hoopis inimene arvab, et tema õppimine on lõppenud koos formaalharidusega ning peale kesk- või ülikooli ta enam ei õpi? Tegelikult toimub õppimine iga päev, iga hetk, iga tegevuse juures, sõltumata inimese vanusest, haridusest või sotsiaalsest staatusest. Õppimine toimub igas elusfääris, olgu see töökoht, kus inimene omandab uusi tööoskusi või lihtsalt igapäevane suhtlemine oma perekonna ning tutvusringiga, isegi televisioon tagab inimesele võimalust ennast ühel või teisel viisil arendada. Alati on võimalik teada saada midagi uut ja kasulikku oma isiksuse arenguks.

Artikli epigraafiks toodud Helme vanasõna näitab, et inimesed teadvustasid õppimisvajadust ja ka elukestva õppe tähtsust juba muistsel ajal. Inimesed mõistsid, et inimene õpib kogu oma elu jooksul . sünnist surmani. Kas praegugi teadvustavad inimesed õppimise tähtsust? Kas nad saavad aru, et õppimine toimub kogu elu jooksul? Nendele küsimustele vastuse leidmine ongi käesoleva artikli üks eesmärkidest. Teiseks artikli eesmärgiks on selgitada välja eesti- ja vene rahvustest inimeste arusaamade erinevused ja ühised jooned: kuivõrd erinevalt nad mõistavad õppimist, selle tähtsust, kuidas, miks ja mida nad õpivad ning kuidas nad hindavad õppimisvõimalusi kaasaegses Eestis.

Sellise võrdluse idee tuleneb 2001. aastal turu-uuringute firma Saar Poll poolt läbiviidud elukestva õppe vajaduste uuringust. Selle uuringu tulemused näitavad, et kui eestlaste hulgas oli keskmine õppijate protsent 15, siis mitte-eestlaste puhul jäi see alla 9.

Artikkel põhineb miniuuringul, mis on läbi viidud 2005. aasta mais. Respondentideks olid 6 keskealist (34 . 54 a.) täiskasvanud inimest, kelle sotsiaalne staatus oli erinev, nende hulgas oli kolm eestlast ning kolm mitte-eestlast. Vastajaid küsitlesin nende endi kodudes poolstruktureeritud küsimustiku põhjal, mis oli tingitud soovist mitte mõjutada inimeste arusaamu ning vastuseid.

Küsimusele „Mis on õppimine?” vastustest selgub, et erinevust rahvuste vahel ei ole. Õppimist näeb enamik eestlasi kui ka mitte-eestlasi kõigepealt laiema teadmiste omandamisena ning enesearendamisena. Õppimist peetakse ainukeseks võimaluseks elada täisväärtuslikku elu ning toime tulla kiiresti arenevas ühiskonnas. Väiksem osa respondente arvab, et õppimine on hariduse saamine ja elukutse omandamine. Niimoodi vastasid üks kolmandik kummastki rahvusest inimestest.

Vastuseks küsimusele .Miks on vaja õppida?. vastasid mõlemast rahvusest respondendid, et kõigepealt on vaja õppida kaasaegse kiiresti muutuvas ühiskonnaks toimetulekuks ning tööturul konkurentsivõimelisuse saavutamiseks. Tähtsaks peetakse hariduse ja elukutse omandamist. Tähelepanuväärne on fakt, et vene rahvusest inimesed tõid välja ka enesekindluse tunde ja sõltumatuse tagamise, mille tagab õppimine, eestlastel aga see aspekt jäi mainimata. Sellest võib järeldada, et kuigi töö, karjäär ja majanduslik heaolu on kõikide respondentide jaoks samaväärne, siis vene inimeste jaoks on väga tähtis ka vaimne rahulolu.

Teisel küsitluse etapil olid respondentidele esitatud küsimused nende endi õppimise kohta. Selgus, et kõik respondendid õpivad kõigepealt selleks, et olla edukam tööjõuturul. Õppused on seotud peamiselt oma praeguse eriala/töökohaga või plaanidega uue töökoha saamiseks. Õpitakse enamasti koolitustel ja kursustel, kuid ka iseseisvalt, kasutades internetti ja teisi kättesaadavaid ressursse. Enamik mõlemast rahvusest inimesi õpib keeli (nii kursustel, kui ka iseseisvalt). Eestlased mainivad, et õpivad töökoha poolt korraldatud seminaridel ja infopäevadel, mis jällegi näitab, et õppimine on seotud töökoha ja karjääriga. Huvitav on aga see, et üks vene rahvusest naine mainib, et praegu ta ei õpi, kuna puuduvad finantsilised võimalused. Selline vastus viitab asjaolule, et inimene ei teadvusta, et õppimine toimub mitte ainult tasulistel kursustel vms, vaid ka igapäevases elus, nii tööl kui ka teiste inimestega suhtlemisel.

Õppimise eesmärgiks nimetavad kõik vene rahvusest vastajad ainult karjääriredelil edenemist ja uue töökoha saamist. Eestlastest vastajad toovad selle kõrvale ka üldiselt enesetäiendamist ja .arendamist. Kõigi jaoks on tähtis elus toimetulek ning kaasaegse ühiskonnaga kaasaskäimine. Õppimist soodustavateks faktoriteks nimetavad kõik vastajad mitmekesiseid ning avaraid võimalusi õppimiseks, mille all nähakse haridusasutusi ja koolituskursusi. Tuuakse välja ka motivatsiooni, püüet saavutada püstitatud eesmärke ja enesejuhitavust. Takistusteks aga nimetakse finantsiliste võimaluste puudumist ning ajapuudust. Tähtis on fakt, et inimesed teadvustavad, et rahapuudus võib olla takistuseks erialatunnistuste ja diplomite saamisel. Erinevusi rahvuste vahel selle küsimuse vastustes ei ilmne.

Õppimisvõimalusi Eestis enamasti peetakse headeks, eriti noorte jaoks, kellel on lai valik õppeasutusi hariduse omandamiseks, kuid ilmnevad väga huvitavad vastuste eripärad. Üks eestlasest vastaja mainib, et inimestel puudub sageli informatsioon õppimisvõimaluste kohta, eriti see puudutab maaelanikel, kus võib puududa internet ja isegi bussiliiklus. See tähelepanek on väga oluline ja vastab tõele, kuna tegelikult inimestel sageli puudubki info sellest, kus, mida ja kuidas nad saavad õppida.

Mitte-eestlastest üks naine toob välja, et noortel on küll head võimalused õppimiseks, kuid vanemad inimesed ei saa õppida näiteks ülikoolis ja mainib, et näiteks USA-s võib 50-60 aastane inimene õppida ülikoolis. Selline vastus näitab, et vastajal endal puudub piisav info õppimisvõimaluste kohta, kuna ka Eesti riigis eksisteerivad avatud ülikoolid, kuhu võivad minna õppima ka vanemad inimesed. Samuti huvipakkuv on teise vene naise vastus, kes mainib, et Eesti riigis täiskasvanute koolitamine on riigi poolt alafinantseeritud.

Kui võrrelda käesolevat miniuuringut Saar Poll uuringuga, mis viidi läbi 4 aastat tagasi, võib öelda, et nii suurt erinevust, nagu ilmnes vanemas uuringus, õppimises osalemises eestlaste ja mitte-eestlastelaste vahel praegu ei ilmne. Selle põhjal järeldan, et inimeste arusaamad õppimisest on muutunud ning ka mitte-eestlased on hakanud rohkem väärtustama õppimist ja õppimises osalemist.

Küsitluse vastuseid analüüsides võib järeldada, et nii eesti, kui ka vene rahvusest inimesed teadvustavad õppimise vajadust ja tähtsust. Vastajad saavad aru, et kaasaegne kiiresti arenev ühiskond nõuab pidevat enesetäiendamist ja uute teadmiste ning oskuste omandamist. Kõigi vastajate jaoks on õppimine seotud esmalt töökoha ja karjääriga, kuid mitte-eestlaste puhul on oluline ka vaimne rahulolu, mis saavutatakse õppimise teel. Mõlemast rahvusest vastajad on piisavalt ennastjuhtivad õppijad, seega suudaksid nad õppida ka iseseisvalt, oma huvidest ja vajadustest lähtuvalt, mis on kahtlemata väga positiivne nähtus elukestva õppe arendamise seisukohast. Inimesed seostavad sageli õppimist hariduse omandamisega, kursustel ning koolitustel osalemisega. Tegelikult leiab õppimine aset igas eluvaldkonnas. Seega professionaalsetel andragoogidel, inimressursi arendamisega tegelevatel inimestel ja kindlasti ka poliitikutel on veel palju tööd vaja teha selleks, et selgitada inimestele elukestva õppe arusaamu ning põhimõtteid. Inimene õpib kogu oma elu jooksul, sünnist surmani, isegi siis, kui ta ei teadvusta seda. Enesestki mõistetav on aga see, et paremate tulemusteni jõuab ta aga õppimist ning selle vajadust teadvustades.

Allikad

Haridus- ja Teadusministeerium (2002). Elukestva õppe vajaduse analüüs.