Marianne Tiigimaa

Eesti vabaharidus täna. Eesti Vabaharidusliidu peasekretäri Tiina Jäägeriga läbi viidud intervjuu põhjal.

Marianne Tiigimaa

Ühiskond on pidevas muutumises ning inimesed peavad olema võimelised ja valmis end pidevalt täiendama ja uusi teadmisi, oskusi omandama. On tekkinud vajadus elukestvalt õppida. Üks võimalus selle idee rakendamiseks on vabaharidus ning vabahariduslik koolitus.

Vabahariduslik koolitus on üldkultuuriline eneseharimise viis, mis on suunatud õppija isiksuse ja loovuse arengule. Vabaharidus tugevdab õppija eneseusaldust ja algatusvõimet ning kasvatab inimese üldist kompetentsust ja vastutustunnet.

Vabahariduslikul koolitusel on Eestis pikk ajalugu, olles läbinud hulgaliselt nii tõuse kui mõõnu. Kuid tänapäevaks on vabahariduslikud koolituskeskused jäänud püsima ja töötama eelkõige tänu entusiastlikele ja positiivse ellusuhtumisega eestvedajatele.

Vabahariduslike koolituskeskuste katusorganisatsioonina tegutseb Eesti Vabaharidusliit, kes koordineerib erinevate keskuste tegevust ja pakub neile omapoolset tuge nii materiaalselt (olles organisatsiooniks, kelle kaudu toimub erinevate keskuste riigieelarveline finantseerimine) kui ka moraalselt.

Vabahariduslike koolituskeskuste arv on viimastel aastate püsinud stabiilne. Praegu on Eestis vabahariduslikke koole kuuekümne ringis (piirkondlikult on arvud väga erinevad). Peamisteks keskusteks on kujunenud Tallinn ja Tartu ning veidi üllatuslikult ka Saaremaa. Suuresti sõltuvad aga vabahariduskoolid ka kohalikest omavalitsustest, kes omapoolse panusega kohaliku vabahariduse arengule kaasa aidates on suuresti abiks ja toeks kohalike võimaluste pakkumise tasandil. Kahjuks on aga paljudes piirkondades siiski omavalitsustepoolne tugi nõrk ja näiteks sellises suures maakonnas nagu Ida-Virumaa, eksisteerib vaid kolm vabahariduslikku keskust. Kuid selles piirkonnas on kindlasti ka palju muid probleeme, nagu näiteks rahapuudus, keelebarjäärid ja ka harjumus mitte õppida.

Tänapäeva vabaharidust iseloomustabki eelkõige just see, et selles osalevad inimesed, kes on harjunud õppima. Nii võibki vabahariduse puudujäägiks pidada seda, et õppima ei tule mitte need, kellel tõeliselt vaja, vaid need, kes on harjunud sellega tegelema. Vabaharidusliku koolituse puhul on Eestis tugevalt juurdunud stereotüüpne mõtlemine, et tüüpiline õppija on pensionieas naine, kes tuleb vabahariduskooli tegelema käsitööga, sest tal pole mitte midagi muud teha. Selle väite võib aga uuringute põhjal umber lükata ja kinnitada, et tüüpiline õppija on hoopis 30-40ndates abielus ja kõrgharidusega naisterahvas, kellele meeldib õppida ning kes omab juba eelnevalt hulgaliselt õpikogemusi.

Mitmed autorid (B. Gustavson, F. Kinkar, K. Laane) on eristanud vabahariduse kolme funktsiooni: instrumentaalne, sotsiaalne ja rahvuskultuuriline. Eesti vabahariduses eksisteerivad mingil määral need kõik, kuigi instrumentaalset funktsiooni rõhutatakse kõige tugevamini. Uued teadmised, mida saab kasutada igapäevases töös ja elus, sobivad praegusesse Eesti ühiskonda, kus rõhutatakse edukas olemist ning karjääri tegemist. Varjatud kujul eksisteerib kindlasti ka sotsiaalne funktsioon, kuid seda teadvustatakse õppijate poolt siiski vähem. Peetakse ju ka tähtsaks suhtlemist meeldivate inimestega ning uute tuttavate ja sõprade leidmist. Kuid kõige rohkem jääb Eesti vabahariduses tagaplaanile indiviidi areng kodanikuna ning seega kultuurifunktsioon, mis aitab paremini mõista ennast, teisi ning lõpuks ka ühiskonnas toimuvat.

Kõige populaarsemad kursused on läbi aastate olnud kultuurikursused, mille alla kuuluvad nii praktilised tegevused, nagu käsitöö, maalimine, keraamika, joonistamine kui ka teoreetised kursused, nagu kultuuri- ja muusikaajalugu jms. Samamoodi on see ka mujal maailmas. Peamiseks põhjuseks võib siin pidada kindlasti tahtmist proovida midagi uut ning ennast proovile panna. Vabaharidus annab inimesele alternatiivse võimaluse end välja elada.

Peamise probleemina võib vabahariduses tuua välja rahapuuduse. Riigieelarvest eraldatakse küll igal aastal teatud summa, kuid see moodustab vajaminevast vaid veerandi. Käesoleval aastal oli riigieelarveline toetus sarnaselt eelmisele aastale 2 miljonit krooni, mida eraldati ligi sajale õpiringile ning neljakümne üheksale koolituskeskusele. Lisaks osalevad aktiivsemad koolituskeskused ka erinevates projektides, et saada enda tegevusele materiaalset lisatoetust.

Et muuta vabahariduslikku tegevust veelgi tulemuslikumaks ja tõestada Haridus- ja Teadusministeeriumile hea ning toimiva süsteemi olemasolu, koostab Eesti Vabaharidusliit praegu vabahariduskoolide hindamismudelit. Selle eesmärgiks on luua üldine pilt vabahariduse olemusest ning koolituskeskuste tegevusest. Mudeli läbiviimisesse suhtutakse positiivselt, sest seda peetakse vajalikuks ning kasulikuks ja see annab ka koolitajatele võimaluse hinnata enda tööd ning tegemisi.

Eestis sõltub Vabaharidus suuresti inimestest, kes sellesse valdkonda panustavad ning kes on valmis töötama teiste huvide ja heaolu nimel. Niikaua kuni jätkub entusiastlikke eestvedajaid, on vabaharidusel kindel koht eesti ühiskonnas. Positiivse suhtumisega ja lootusega ületatakse ka suurimad raskused ning tullakse kõigega toime.

Kasutatud kirjandus (lisaks intervjuule):

Eesmaa, I., Jääger, T., Nõmm, E., Valgmaa R. (2002). Eesti vabaharidusliku koolituse analüüs. [2005, aprill 20].

Eesti Vabaharidusliidu Aastaaruanne (2003). Tallinn: Eesti Vabaharidusliit

Eesti Vabaharidusliidu Aastaaruanne (2004). Tallinn: Eesti Vabaharidusliit

Jääger. T., Vihalemm. P., Sarv, M., Vana, K. (1995). Täiskasvanute vabahariduse rahvuslik programm. (Teine versioon). Tallinn: Kultuuri- ja haridusministeerium.