Üldjoontes on jõutud kokkuleppele hariduse ja õppimise erinevate tüüpide jagamisel formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks. Mõistmaks, mida kujutab endast mitteformaalne õppimine, on oluline teada ka selle erinevusi võrreldes formaalse ja informaalse õppimisega.
Formaalõppe defineerimisega meil tavaliselt probleeme ei ole, kõik teavad, et see on see, mis toimub koolis; see on kuni teatud taseme või eani kohustuslik, teatud õppekavade alusel organiseeritud ja ühtse hindamissüsteemiga õppimine.
Prof Lynne Chisholm defineerib formaalõpet järgmiselt: see on eesmärgistatud õpe, mis toimub selgelt määratletud ja institutsionaliseeritud spetsiaalselt õpetamiseks/koolitamiseks ja õppimiseks loodud keskkonnas. Õpetajad on spetsiaalselt selle valdkonna jaoks kvalifitseeritud vastavalt õpetatavale ainevaldkonnale ja tasemele, õpilased on sageli jaotatud teatud kategooriatesse kas vanuse, taseme või spetsialiseerumise alusel. Õpieesmärgid on peaaegu alati seatud väljastpoolt, õppimisprotsessi enamasti jälgitakse ja hinnatakse, õpitulemusi tunnustatakse tavaliselt tunnistuse või diplomiga. Suur osa formaalõppest on kohustuslik (nt kooliharidus).
Informaalsega viidatakse tavaliselt igapäevaelus aset leidvale sotsialiseerumisele, tihti ettekavatsemata arenguprotsessile; see on see, kui õpitakse teiste eeskujusid järgides, televisiooniuudistest infot saades, reisimisel oma silmaringi avardades jne. Viidates taas prof Chisholmile: informaalsel õppimisel on tulemused, kuid neid tunnustatakse harva, kunagi ei anta tunnistust ja tulemused ei ole enamasti õppija jaoks koheselt nähtavad, samuti ei arvestata neid hariduslikel, koolituslikel ega tööalastel eesmärkidel.
Püüdes defineerida mitteformaalset õppimist, on küsimusest „mis see on?” lihtsam esialgu vastata küsimusele „milline see on?”. Võiks öelda, et mitteformaalne õppimine on inimese teadlik arenemine sotsiaalses keskkonnas (east sõltumata), mida iseloomustavad järgmised omadused:
- Eesmärgipärasus ja kavatsuslikkus. Erinevalt informaalsest õppimisest ei leia mitteformaalne õppimine aset juhuslikult; õppimistegevusel on siin teatud eesmärgid, õppetegevus on neile vastavalt organiseeritud ja struktureeritud;
- Vabatahtlikkus. Seega oluline alus õppimiseks on õppija motivatsioon;
- Õppijakeskus. Õppimisprotsessi ülesehitus tugineb õppija eelnevatele kogemustele ja teadmistele ning enesetäiendamise vajadustele;
- Eelnevast tulenev ja sellega kooskõlas on paindlikkuse printsiip. Paindlik lähenemine on vajalik nii mitteformaalse õppimistegevuse protsessi, struktuuri, keskkonna kui meetodite väljatöötamisel;
- Kättesaadavus kõigile. Ideaalis on mitteformaalne õppimine kättesaadav ja jõukohane kõigile, olenemata varasematest õpikogemustest, oskuste-teadmiste tasemetest, majanduslikust olukorrast jms;
- Individuaalse ja sotsiaalse õppimise tasakaal.
Prof Chisholmi poolt defineerituna on mitteformaalne õppimine: eesmärgistatud, kuid vabatahtlikkuse alusel toimuv õpe, mis võib aset leida väga erinevates situatsioonides ja keskkondades, mille puhul õpetamine/koolitamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve. Need keskkonnad ja situatsioonid võivad olla vahelduvad või ajutised, tegevusi või kursusi võivad läbi viia professionaalsed õppimise toetajad (nt noortekoolitajad), aga ka vabatahtlikud (nt noortejuhid). Tegevused ja kursused on planeeritud, kuid harva struktureeritud tavapärase õppekava teemade järgi. Tavaliselt on nad suunatud teatud sihtgruppidele, kuid harva dokumenteerivad ja hindavad õppetulemusi või -saavutusi tavapärasel nähtaval viisil.
2000. aastal aset leidnud Euroopa Nõukogu mitteformaalse õppimise teemalise sümpoosioni raportis tuuakse välja, et mitteformaalset õppimist tuleks kirjeldada kui oma vormilt ja olemuselt väga mitmekesist õppimist, mis peaks õpetama iseseisvaks eluks ja aktiivse kodanikuna tegutsemiseks vajalikke oskusi.
Oma loomuselt kannab mitteformaalne õppimine demokraatlikke ja osalemisega seotud väärtusi, kuivõrd õppimine ei toimu läbi autoriteedi ühepoolsete sõnumite, vaid pigem läbi ühiste teadmise loomise. Mitteformaalses õppes rõhutatakse eelkõige õppimise protsessi ja mitte olemasolevaid teadmisi, mida edasi antakse; seetõttu on viimastel aastatel hakatud vastavas terminoloogias rääkima pigem mitteformaalsest õppimisest ja mitte niivõrd mitteformaalsest haridusest, kuivõrd viimasega seoses viidataks ka teatud (kindlaks määratud ja hierarhilistele) struktuuridele ja nende läbimise vajalikkusele.
Allikas: Chisholm, L. (2005) Bridges for Recognition Cheat Sheet: Proceedings of the SALTO Bridges for Recognition: Promoting Recognition of Youth Work across Europe, Leuven-Louvain
Kõnealune, prof Lynne Chisholmi poolt koostatud lühike inglisekeelne mitteformaalse õppimise alane terminoloogia-sõnastik on kättesaadav ka siin allpool.
Failid:
