Külli Reinumägi

Loominguline ühendus Oma Lava 

Eestis on palju väga häid õpetajaid. Läbimõeldud ainekavasi. Meie lapsed saavad parema hariduse kui meie vanemad, see on päris selge.

Aga õppimine ise on ikka raske. Olgu õpetaja nii suurepärane kui tahes, õppima peab ise. Koolitund on koolitund. On faktid, meeldejätmine, loogiliste seoste leidmine. Kuidas saakski see teisiti olla? Mäng on tore küll, aga koolitunnis pliiatsitest torni ehitades kirjutama ei õpi.

Kui on piisavalt õpitud, võib mängida. Saab lamada diivanil ja vaadata telekat, joosta sõpradega õues, käia seenel, sõita jalgrattaga. Muidugi areneb ka seda tehes pidevalt, tükike siit, tükike sealt ja homme jälle targem kui täna.

On veel üks võimalus.Viia kokku see, mis koolis õpitud ja puhkehetk. Kooliõpe ja mäng. See ei ole sel juhul koolitund. See on õppimine teatrit vaadates. Õpilasele mängitakse etendus, kus sees kõik see, mis tunnis õpitud ja tal tekib pilt, tõdemus. Oma arvamus. Arusaam.

Võtame eesti luule. Jah, Marie Under  sündis siis ja siis, kirjutas sellist ja sellist luulet, ilmunud on nii mitu kogu. Ja nüüd algab etendus. Laval kohtuvad inimesed, kes räägivad luuletusi. Tekste, mis kuuldud ja neid, mis kuulmata. Ei sõnagi autorist, sünnidaatumitest. Uus elav lugu, inimsuhted. Lihtsalt asju aetakse luulekeeles. Nüüd tekib huvi. Kas Jürgen Rooste on kirjutanud sellise luuletuse? Mida ta veel on kirjutanud? Elas ta eelmisel sajandil või praegu? Ah et Hando Runnel kirjutas peale laulusõnade veel midagi? Kas ka nii võib luulet lugeda? Ei peagi kõlava selge häälega deklameerima?

Või võtame eesti rahvarõivad. 19.saj. pidulik talupojarõivastus on meie rahvarõivas, eestlane oli maarahvas. Tähtsad elemendid on vöö, tanu ja sõlg. Pidulikes rahvariietes tööd ei tehtud, selleks oli lihtne argiriietus. Hea õpilane teab seda, mina varem ei teadnud. Algab etendus. Näeme, kuidas riietati vastsündinut, tanutati pruuti, ohverdati pühale puule punaseid paelu. Esimese villase seeliku selgaandmisest sai märk neiu täskasvanuks saamisest. Pikk-kuub oli tubli mehe tunnus. Rõivastele tekib tähendus. Me näeme seda siin ja praegu. See on täiendus meie teadmistele. Või tulevastele teadmistele.

Leib on talus peremees... Leiba teavad kõik lapsed. Leib on praegu ahjus. Soe värske leib - seda ei saa iga päev vaid korra kuus. Et leib kiiremini küpseks, räägitakse ja mängitakse lugusid  leivast, küll nukkudega, küll ilma. Pärast ei pea enam rääkima, et kui leivatükk maha kukub, tuleb sellele suud anda.

Kuidas peeti vanasti jõulusid? Mis on pööripäev ja miks on oluline, et päike sünniks uuesti? Nüüd riputame koos soola akende- ja ukseavadesse, et kurjad hinged jõuluõhtul tuppa ei pääseks. Tahma-Toomas saab naabri ukse taha. Keegi annab leivatüki rukkihundile ja ütleb oma soovi. Ning sel aastal tulevad jõulud teisiti.

On õpetajad ja näitlejad, kumbki teeb oma tööd, üks klassi ees ja teine laval. Ja vahel on õpetajas pisut näitlejat ja näitlejas õpetajat. Lühikesteks hetkedeks kohtugu nõnda ka kooliõpe ja teater. Pehmelt, leebelt ja armastusega. Peaaegu märkamatult.

Kokkusaamisteni!

Loominguline ühendus Oma Lava

Mitteformaalne õpe/ Etendused