Arnis Alt

Mida kanname endaga kaasas? Täiskasvanud õppijate tähenduslikud õpikogemused

Arnis Alt

 

*Antud artikkel on kohendatud versioon 2005. aastal andragoogika eriala üliõpilaste ajakirjas "Vivo et Disco" nr 1

 

Igaüks meist kannab endaga iga päev midagi kaasas, kes kosmeetikat, kes talismani, kes tulirelva. Me võime endaga kaasas kanda mitmesuguseid asju ning saame eelnevalt mõelda, mida kaasa võtta ja mida mitte.

Kahjuks või õnneks on eluteel aga ka asju, mille puhul meil sellist valikut ei ole antud. Elu jooksul erinevaid olukordi läbi elades tekivad kogemused, mis saadavad meid igal sammul. Kõik me oleme elanud läbi erinevaid situatsioone ja seetõttu on iga inimese kogemused ainulaadsed ja kordumatud. Identseid olukordi esineb elus harva, mistõttu on tekkinud kogemused meeldejäävad ja vähem meeldejäävamad.

Elu vs Puu

Inimese elu võime võrrelda puuga, millel on oma juured, tüvi, oksad ja viljad. Nii nagu iga puu, on ka iga elu erinev. Juurtest ja tüvest, elukaarest ja eluaja sündmustest sõltub see, milliseks kujunevad vilju kandvad oksad. Viljad, elukogemused võivad olla mõrud või magusad ja erinevad kvaliteedilt.

Mõeldes tagasi elu jooksul kogetule, selgub, et mäletame sündmusi erinevalt – mõni kogemus on eredamalt meeles ja mõni meenub alles pika mõtisklemise järel. Seega võime järeldada, et kogetud sündmused omavad meie jaoks erinevaid tähendusi.

Tähenduslikud õpikogemused

Suurema osa elukogemustest moodustavad õpikogemused, sest inimene õpib ju iga päev, kogedes erinevaid olukordi ning nendega toimetulemist.

Täiskasvanute õppimist uurinud Raimo Silkelä väidab, et tähenduslikud õpikogemused on personaalsed, isiklikud ja ainulaadsed kogemused, mis vormivad ja viimistlevad inimese isikupära, personaalsust ja oma mina ning mõjutavad inimese maailmavaadet, hinnanguid, kasvu ja arengut.

Silkelä 1999. aastal läbiviidud uuringu kohaselt, kus ta uuris klassiõpetajaks õppivate üliõpilaste õpikogemusi selgus viie teemakohase intervjuu tulemustest, kus klassiõpetajaks õppivad üliõpilased tõid välja 190 personaalset tähendust omavat õpikogemust, millest positiivseid kogemusi oli 164 ja negatiivseid 26.

Klassiõpetajad pidasid kõige tähenduslikumaks õpikogemuseks õpetamise harjutamise kogemust, mida võib meie keeli nimetada praktikaks. Õppijad ise põhjendavad, et praktikal olles ametialased teadmised täienesid, iseseisvus kasvas ja lisandus ka vastutus. Õppijad said praktikal olles kinnitust, et nad tegutsevad õigesti, mis omakorda tõstab nende enesekindlust

Mis annab õpikogemusele tähenduse?

Mike Muir (1998) väidab, et õpikogemus on tähenduslik sel juhul kui õppija tunnetab "ahhaa"-elamust, kus kõik liigub piltlikult öeldes omale kohale. Sageli tekib "ahhaa"-elamus siis kui tegemist on olnud mõne keeruka ülesandega, mille kallal õppija on juba pikemat aega pusinud ning ühel hetkel tunneb, et on jõudnud kauaoodatud eesmärgini. Koolitussituatsioonis annavad õpikogemusele tähenduse praktilised näited, kui õpitava sisu on vastavuses õppija huvidega. Samuti peab õppija tunnetama oma õppimise üle vabadust, kontrolli ja vastutust ning eelkõige peab õppimine olema praktiline. Kindlasti peab õppija oma õppeprotsessis kogema edu, mis annab talle julgust uutele väljakutsetele vastu astuda. Enamasti soovivad täiskasvanud õppijad saada koolituselt, eriti tööalaselt konkreetseid “tööriistu”, mida ta ka üldjuhul saab, kuid ta peab nende sobivuse oma töösituatsiooniga ise määratlema.

Piltlikult öeldes võib seda võrrelda kalastamisega, kalamehel on mitmeid eri omadustega õngesid, kuid ta peab ise valima oludele vastava – sama on ka koolituselt saadavate “tööriistadega”, kus õppijal jääb ise otsustada ja valida just see õige, mis tema olukorras kõige paremini toimib.

 

Milline on tähendusliku õpikogemuse mõju õppijale?

Tähenduslik õpikogemus mõjutab õppija minapilti ja eluvaateid just sellest vaatenurgast lähtuvalt, et kes olen ja millised on minu tegevus- ja mõjutamisvõimalused. Väikegi positiivne hetk elus võib anda elule tähenduse või moodustuda personaalseks tähenduslikuks õpikogemuseks.

Siinkohal võib selleks pisikeseks positiivseks hetkeks olla olukord, kus õppija tunnetab õnnestumist, seda nimetatakse eduelamuseks. Näiteks mõne uue töömeetodi kasutuselevõtmine või kasvõi kinnitus sellele, et olen siiani õigesti toiminud.

Samuti selgus Silkelä uurimusest klassiõpetajatega, et osad vastajad pidasid tähenduslikuks õpikogemuseks sotsiaalset sündmust. Näiteks dialoogi, arutlemist mõne inimesega. Õpikogemuse muudab klassiõpetajate sõnul tähenduslikuks ka indiviid, näiteks positiivne, stimuleeriv, julge ja empaatialine inimene või samaväärne vestluspartner. Õpikogemuste mõjud jagunevad negatiivseteks ja positiivseteks.

Positiivseteks on minapildi avardumine, oma tugevuste leidmine, lootuse suurenemine oma võimaluste ja oskuste kasvamisse ja proovimistahte suurenemine.

Negatiivseteks mõjudeks on positiivsete vastandid: minapilt kitseneb, puudused ja nõrkused täienevad, tegutsemisel nähakse erinevaid takistusi. Õppimiskogemusele lisandub survet.

Nii positiivsed kui negatiivsed õpikogemustega kaasnevad mõjud peegeldavad inimese õpiminapilti, mis on minapildi üks osa. Inimene võib endale näida eduka õppijana kui ka igavese ebaõnnestujana.

Uskumise tähtsus õppimisel…

Ääretult oluline õppimise juures on usk iseendasse kui õppijasse, mida näitab ka järgnev Martikaineni poolt välja toodud näide, kus õpetaja ja õpilane kohtuvad juhuslikult koridoris.

- Siin ma nüüd olen, kas mäletad veel mind? Küsib mustanahaline mees.

- Ei…hetkel küll ei meenu! Vastab õpetaja.

- Osalesin Teie kursusel paar aastat tagasi. Mõtlesin siis, et mida võiksin Soomes tegema hakata. Rääkisin elust siin meeldivat. Ütlesid, et minust võiks saada hambaarst. Nüüd ma siis olengi hambaarst.

- See on väga hea!

- Ja kujuta ette! See, et Sina uskusid minu võimetesse, pani mind proovima. Sellel ajal ei näinud aga teised inimesed minu puhul mingisuguseid võimalus Soomes.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tähenduslik õpikogemus on isiklik, ainulaadne ja saab määravaks, milliseks kujunevad meie viljakandvad oksad ja viljad okstel. Õppimine ja areng saab alguse eelkõige uskumisest iseendasse kui õppijasse.

 

Kasutatud allikad:

Martikainen, E. (1991). Merkitykselliset oppimiskokemukset opistoiminnan laadun näkökulmasta. Helsinki. [27.04.05] http://www.top.internetix.ofw.fi/m9800/aineistot/erkki1.htm

Muir, M. (1989). Conditions that promote learning. [06.05.05] http://www.mcmel.org/shine.htm

Silkelä, R. (1999). Persoonallisesti merkittävät oppimiskokemukset. Tutkimus luokanopettajaksi opiskelevien oppimiskokemuksista. Joensuun yliopisto. Kasvatustieteellisiä julkaisuja N:o 52.