Mis on mitteformaalne õpe?

Euroopa haridusterminoloogias on levinud õppimise jaotamine: formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks õppimiseks.

Mõistmaks, mida kujutab endast mitteformaalne õppimine, on oluline teada ka selle erinevusi võrreldes formaalse ja informaalse õppimisega.

Formaalõpe toimub enamasti koolikeskkonnas ning on õppekavade alusel organiseeritud. Formaalõpe on eesmärgistatud ja seda viivad läbi spetsiaalse ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga õpetajad. Õpieesmärgid seatakse enamasti väljastpoolt, õppimisprotsessi jälgitakse ja hinnatakse. Formaalõpe on kuni teatud taseme või eani kohustuslik.

Informaalne õpe on õppija seisukohast lähtudes eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides (näiteks perekonnas, töökohas, vabal ajal jne.). Informaalse õppe tulemused ei ole enamasti õppija jaoks koheselt nähtavad.

Mitteformaalne õppimine on see, mis leiab aset väljapool kooli ning on ette võetud teadlikult, eesmärgiga end arendada. Mitteformaalne õpe võib toimuda väga erinevates keskkondades (näiteks looduses), mille puhul õpetamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve. Mitteformaalne õpe on samuti eesmärgistatud, kuid vabatahtlik. Läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka näiteks vabatahtlikud või omaealised.

Mitteformaalne õppimist võib kirjeldada kui inimese teadlikku arenemist sotsiaalses keskkonnas (east sõltumata), mida iseloomustavad järgmised omadused:

Eesmärgipärasus ja kavatsuslikkus. Erinevalt informaalsest õppimisest ei leia mitteformaalne õppimine aset juhuslikult; õppimistegevusel on siin teatud eesmärgid, õppetegevus on neile vastavalt organiseeritud ja struktureeritud;
Vabatahtlikkus. Seega oluline alus õppimiseks on õppija motivatsioon;
Õppijakeskus. Õppimisprotsessi ülesehitus tugineb õppija eelnevatele kogemustele ja teadmistele ning enesetäiendamise vajadustele;
Eelnevast tulenev ja sellega kooskõlas on paindlikkuse printsiip. Paindlik lähenemine on vajalik nii mitteformaalse õppimistegevuse protsessi, struktuuri, keskkonna kui meetodite väljatöötamisel;
Kättesaadavus kõigile. Ideaalis on mitteformaalne õppimine kättesaadav ja jõukohane kõigile, olenemata varasematest õpikogemustest, oskuste-teadmiste tasemetest, majanduslikust olukorrast jms;
Individuaalse ja sotsiaalse õppimise tasakaal.

Mitteformaalne õppimine on oluline igas vanuses, eriti aga noortevaldkonnas, sest väga paljud inimese edasist elu ja otsustusi mõjutavad hoiakud, tõekspidamised ja väärtused kujunevad välja noorena. Mitteformaalne õppimine - olles paindlik, õppijakeskne, sotsiaalne, vabatahtlik jne - soodustab maailmapildi ja väärtuste kujunemist ning aktiivseks kodanikuks kasvamist.

Euroopa Nõukogu mitteformaalse õppimise teemalise sümpoosioni (2000) raportis tuuakse välja, et mitteformaalset õppimist tuleks kirjeldada kui oma vormilt ja olemuselt väga mitmekesist õppimist, mis peaks õpetama iseseisvaks eluks ja aktiivse kodanikuna tegutsemiseks vajalikke oskusi.

Oma loomuselt kannab mitteformaalne õppimine demokraatlikke ja osalemisega seotud väärtusi, kuivõrd õppimine ei toimu läbi autoriteedi ühepoolsete sõnumite, vaid pigem läbi ühiste teadmise loomise.

Mitteformaalses õppes rõhutatakse eelkõige õppimise protsessi ja mitte olemasolevaid teadmisi, mida edasi antakse; seetõttu on viimastel aastatel hakatud vastavas terminoloogias rääkima pigem mitteformaalsest õppimisest ja mitte niivõrd mitteformaalsest haridusest, kuivõrd viimasega seoses viidataks ka teatud (kindlaks määratud ja hierarhilistele) struktuuridele ja nende läbimise vajalikkusele.

Väärt allikas mõistete selgitamiseks on: Chisholm, L. (2005) Bridges for Recognition Cheat Sheet: Proceedings of the SALTO Bridges for Recognition: Promoting Recognition of Youth Work across Europe, Leuven-Louvain