Kristiina Pernits

Mitteformaalne on popp sõna – see seostub mõningase vastalisuse ja mässumeelsusega, teatud (paratamatult piiravate) vormide eitamisega. Eriti popp on see sõna ühendis „mitteformaalne õppimine”. Võimalik kuvand sellest sõnaühendist on, et õpitakse, arenetakse ja kasvatakse, kuid alternatiivsel ja seetõttu tavapärasest mingis mõttes „paremal” moel.

Mitteformaalsest õppimisest kui „erinevast” ja „mitte sellest tavalisest” õppimisest võib ent aru saada ka teisiti - Serbias mitteformaalse õppimise vallas tegutsev koolitaja Darko Markovic (2006) kirjeldab ühe väikese Belgradis läbi viidud küsitluse, mille käigus uuriti inimeste arusaamu mitteformaalsest õppimisest, äärmuslikemat tulemust: “Mitteformaalne õppimine on midagi illegaalset; see on see, kui diplomit saab osta...” Põnev oleks teada, milline on Tallinna tänavatel kõndiva nö tavainimese vastus samalaadsele küsimusele. Arvate, et teistsugune?

Vältimaks kergesti tekkida võivaid väärarusaamu, on õige aeg endalt üle küsida: mida see mitteformaalne õppimine endast õieti kujutab ja millised on selle seosed teiste õppimise tüüpidega – formaalse ja informaalse õppega? Seda nii selleks, et osata paremini reflekteerida enda tegevust mitteformaalse õppe vallas, kui üldsusele selgelt mõistetavaid vastuseid anda, kui küsitakse – aga mis on selle asja mõte?

Kui räägitakse noorte haridusest ja õppimisest, siis üldine ühiskondlik teadvus seostab seda esialgu kindlasti koolikontekstiga – kohaga, kus veedetakse märkimisväärne osa noorpõlve aastatest, ning milles aset leidev õppimistegevus annab kasvavale inimesele suure hulga (peamiselt fakti)teadmisi. Koolides valitsev faktipõhine õpe on viimasel ajal saanud palju kriitika osaliseks, ehkki alaväärtustada ei tohi siinkohal ka faktiteadmiste kogumise rolli kognitiivsete süsteemide treenimisel edaspidiseks, peale koolist lahkumist toimuvaks elukestvaks õppimisprotsessiks. Üldiselt oleme ent seisukohal, et ainult faktiteadmisest ei piisa, ühiskonnas edukalt toimetulekuks on vaja enamat – teatud oskusi ja omadusi, mis võimaldaksid hästi sotsialiseeruda, algatada uuendusi, võtta vastutust, teadlikult oma pädevusi arendada jne. Ene-Mall Vernik (2003) loetleb omal alal edukaks osutunud professionaalide omadusi, mis lisaks juba mainitutele hõlmavad veel iseseisvust, kogutavate teadmiste selgelt rakenduslikku kvaliteeti, enesekontrolli ja –refleksiooni ning mitmesuguseid sotsiaalseid oskusi. Ainult koolis õpetatav selliseid omadusi arendada ei suuda.

Viimastel aastatel on jõutud üldjoontes kokkuleppele hariduse ja õppimise erinevate tüüpide jagamisel formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks. Püüan neid siinkohal võimalust mööda defineerida ja tuua välja nii nende erinevaid kui samalaadseid jooni.

Formaalõppe defineerimisega meil tavaliselt probleeme ei ole, kõik teavad et see on see, mis toimub koolis; see on kuni teatud taseme või eani kohustuslik, teatud õppekavade alusel organiseeritud ja ühtse hindamissüsteemiga õppimine. Lähemat definitsiooni koolis õppimine nagu ei vajakski – see kontseptsioon on kõigile „selge” ka ilma täpsema sõnastuseta.

Informaalsega on natuke keerulisem. Tavaliselt viidatakse sellega seoses igapäevaelus aset leidvale sotsialiseerumisele, tihti ettekavatsemata arenguprotsessile; see on see, kui õpitakse teiste eeskujusid järgides, televisiooniuudistest infot saades, reisimisel oma silmaringi avardades jne. Erinevates allikates on informaalset õppimist tihti vaadeldud ka ühe osana mitteformaalsest, kuivõrd mõlemad toimuvad eelkõige väljaspool kooli. Siinkohal pean siiski vajalikuks jääda informaalse ja mitteformaalse õppimise eristuse juurde; võimaldamaks mõtestatud, eesmärgipärase ja planeeritud mitteformaalse õppimiskontseptsiooni arendamist noorsootöö valdkonnas.

Püüdes defineerida mitteformaalset õppimist, on küsimusest „mis see on?” lihtsam esialgu vastata küsimusele „milline see on?”. Võiks öelda, et mitteformaalne õppimine on inimese teadlik arenemine sotsiaalses keskkonnas (east sõltumata), mida iseloomustavad järgmised omadused:

- Eesmärgipärasus ja kavatsuslikkus. Erinevalt informaalsest õppimisest ei leia mitteformaalne õppimine aset juhuslikult; õppimistegevusel on siin teatud eesmärgid, õppetegevus on neile vastavalt organiseeritud ja struktureeritud;

- Vabatahtlikkus. Seega oluline alus õppimiseks on õppija motivatsioon;

- Õppijakeskus. Õppimisprotsessi ülesehitus tugineb õppija eelnevatele kogemustele ja teadmistele ning enesetäiendamise vajadustele;

- Eelnevast tulenev ja sellega kooskõlas on paindlikkuse printsiip. Paindlik lähenemine on vajalik nii mitteformaalse õppimistegevuse protsessi, struktuuri, keskkonna kui meetodite väljatöötamisel;

- Kättesaadavus kõigile. Ideaalis on mitteformaalne õppimine kättesaadav ja jõukohane kõigile, olenemata varasematest õpikogemustest, oskuste-teadmiste tasemetest, majanduslikust olukorrast jms;

- Individuaalse ja sotsiaalse õppimise tasakaal.

2000. aastal aset leidnud Euroopa Nõukogu mitteformaalse õppimise teemalise sümpoosioni raportis tuuakse välja, et mitteformaalset õppimist tuleks kirjeldada kui oma vormilt ja olemuselt väga mitmekesist õppimist, mis peaks õpetama iseseisvaks eluks ja aktiivse kodanikuna tegutsemiseks vajalikke oskusi. Oma loomuselt kannab mitteformaalne õppimine demokraatlikke ja osalemisega seotud väärtusi, kuivõrd õppimine ei toimu läbi autoriteedi ühepoolsete sõnumite, vaid pigem läbi ühiste teadmise loomise. Rõhuasetus on siin selgelt õppimise protsessil ja mitte olemasolevatel teadmistel, mida edasi antakse; seetõttu on viimastel aastatel hakatud vastavas terminoloogias rääkima pigem mitteformaalsest õppimisest ja mitte niivõrd mitteformaalsest haridusest, kuivõrd viimasega seoses viidataks ka teatud (kindlaks määratud ja hierarhilistele) struktuuridele ja nende läbimise vajalikkusele.

Küsimusele, milline on (kvaliteetne) mitteformaalne õppimine, otsiti vastust ka 2005. aasta suvel Euroopa Noored Eesti büroo poolt organiseeritud mitteformaalse õppimise teemalises suvekoolis. Seal aset leidnud mõttetalgute käigus kaardistasid Eestis mitteformaalse õppimise vallas tegutsevad inimesed mitteformaalset õppimist kirjeldavaid tunnuseid läbi selle võimalike kontekstide, struktuuride, meetodite, väärtuste ja eesmärkide (Nagy, 2005). Mitteformaalse õppimise struktuure kirjeldati seejuures kui vajalikke, paindlikke, kaasavaid ja õppijate vajadustest lähtuvaid. Kontekste nähti kui teadlikult valituid, loominguliselt konstrueerituid ja aktiivselt õppeprotsessis kasutatuid. Mitteformaalse õppimise eesmärkide tunnustena nähti järgmiseid märksõnu: piiramatus ja mitmekesisus, isiklike vajaduste asetamine ettepoole avalikke huve (alaväärtustamata samas ühiskondlike eesmärke) ning seotus enesearenduse ja –rikastamisega. Mitteformaalse õppimise väärtustena, lisaks selle aluseks olevate vabatahtlikkuse ja paindlikkuse põhimõtetele, nähti:

- Teatud kokkuleppeid, mille kohaselt ei ole õppeprotsessis võimukandjaid, valesid vastuseid ega karistusi;
- Sisemise motivatsiooni tähtsustamist, millega kaasnevad valikuvabadus ja iseendale suunatus, kuid paraku ka oht jääda ilma üldisest tunnustatusest;
- Õppimist kui kõigile avatud sotsiaalset tegevust;
- Terviklikku lähenemist erinevatele õppimisviisidele – nii kognitsioonide tasandil toimuvale, afektiivsele ehk emotsioonidega seotule kui praktilise tegevuse käigus toimuvale;
- Inim-, sh õppijakesksust;
- üks kõigi, kõik ühe eest” printsiipi – st õppija kuulub mingisse gruppi ja kogukonda, mistõttu on lisaks enda huvide arvestamisele oluline küsida, mis võiksid olla ka ümbritsevate inimeste jaoks olulised väärtused.

Õpimeetodite valik on kahtlemata samuti oluline osa mitteformaalsest õppimisest ja õpetamisest, eelkõige seetõttu, et need peaksid olema kooskõlas mitteformaalse hariduse üldiste väärtuste ja põhimõtetega. Euroopa Nõukogu mitteformaalse õppimise sümpoosionil (2000) jagati kasutatavad meetodid nelja kategooriasse:
- Suhtlusel põhinevad meetodid, mille kaudu toimub õpikeskkonnas interaktsioon ja dialoog;
- Tegevusel põhinevad meetodid, mis võimaldavad kogeda, harjutada ja katsetada;
- Sotsiaalsusele orienteeritud meetodid, mis arendavad õppijate grupis partnerlust, meeskonnatunnetust ja võrgustiku loomist;
- Ennastjuhtivad meetodid, mis soodustavad õppija loovuse kasutamist, avastuste tegemist ja vastutuse võtmist.

Mitteformaalse õppimise suvekoolis osalenud toovad oluliste, tihti kasutust leidvaid meetodeid iseloomustavate märksõnadena välja ka kriitilise reflektsiooni, tähelepanu pööramise protsessile ja grupidünaamikale ning mitmekesised lähenemisviisid – tunnistades, et sarnase eesmärgi saavutamiseks saab ja tulekski, vastavalt õppijate grupile, kasutada erinevaid vahendeid (Nagy, 2005). Lisaks toodi välja varemgi mainitud õppija – tema tempo, individuaalsete tasemete ja seniste õppimisteekondade – arvestamise, aktiivse osalemise soodustamise olulisuse õppimisprotsessis ning tegevuse ja kogemuste kaudu õppimise.

Mitteformaalses õpikeskkonnas tihti kasutatavaid meetodeid tajutakse üldiselt lõbusate, mänguliste ja atraktiivsetena, mis võib mõnel juhul vähendada mitteformaalse õpikonteksti „tõsiseltvõetavust”, seda eriti kõrvaltvaatajate silmis. Arvestades mitteformaalsete koolituste, seminaride jne raames tihti käsitletavaid keerulisi ja isiklikke tõekspidamisi sügavalt puudutavaid teemasid, on sooja, meeldiva ja turvalise õhkkonna tekitamine õppimiseks, sh enesest teadlikumaks saamiseks ja potentsiaalselt uute väärtuspõhimõtete vastuvõtmiseks soodsa pinnase loomiseks samas hädavajalik.

Kokkuvõtlikult mitteformaalse õppimise tunnustest ja kvaliteedist: Peter Lauritzen, Euroopa Nõukogu Noorsoo- ja Spordidirektoraadi juhataja loetleb 2005. aastal tehtud intervjuus järgmiseid mitteformaalse õppimise kvaliteedi aspekte: eesmärkide selgus, kohased õpitingimused, pädev (vabatahtlik või professionaalne) juhendajate meeskond, õppija-keskus, lahendusele orienteeritus, meetodite mitmekesisus, tasakaal individuaalse ja kollektiivse õppimise vahel, kohane (erinevate sammude) ajastatus, planeeritud aeg ka puhkusele ja omaette olemisele, kultuuridevaheliste suhete arvestamine ja reflekteerimine nende mõju üle õppimisprotsessile, teadlikkus varasematest õpikogemustest ja sellest, kuidas õpitavat edaspidi kasutada, mõistlik tasakaal teadmiste ja oskuste arendamise vahel, õpiprotsessi atraktiivsus, enesereflektiivsus, nii individuaalsete kui grupi edusammude ja raskuste analüüs ja hindamine (Taylor, 2005). Mida need märksõnad konkreetses õpikeskkonnas tähendavad, tuleb selle keskkonna loojatel ja hoidjatel endil määratleda.

Mitteformaalse, informaalse ja formaalse õppimise ühisosad.

Olles eelnevalt jõudnud järeldustele, et need kolm õppimistüüpi on erinevad, kuid et samas ühtset ja kõikehõlmavat mitteformaalse õppimise definitsiooni ei ole (veel olemas), teen nüüd asja veelgi segasemaks väitega, et piirid nende õppimise tüüpide vahel on üsna hägused.

Mõned näited: laialtlevinud mitteformaalse ja formaalse õpikogemuse põiminguks on vahetus(üli)õpilaste programmid. Tallinna Ülikooli andragoogika magistriõppes ehk selgelt formaalharidust esindavas keskkonnas kasutatakse teadmiste loomiseks palju paindlikke ja sotsiaalsel interaktsioonil põhinevaid meetodeid, mida võiks iseloomustada samade märksõnadega, nagu neid loetlesin ülal mitteformaalset õppimist iseloomustavatena. Mõnikord kasutatakse aga ka näiteks noorsootöö valdkonna koolituses suhteliselt ühepoolset loengumeetodit faktide edasiandmise viisina. Üldiselt mitteformaalse õppimise valdkonda kuuluvateks peetavaid võõrkeelekursusi viiakse nii mõnigi kord läbi, tuginedes suhteliselt jäigalt ühele või teisele õpikule ning eesmärgiga saavutada teatud kindlaksmääratud keeleoskuse tase, võtmata seejuures arvesse õppijate personaalsemaid vajadusi antud keelt edaspidi „päriselus” kasutada. Ning, me kõik teame kuivõrd informatiivsed ja edasist mõttetööd arendavad võivad olla formaal- või mitteformaalõppe valdkonda kuuluvate tegevuste vahelised kohvi- jm pausid...

Niisiis on tänapäeva haridusmaastikul suhteliselt vähe „puhtformaalset” õppimist, nagu on vähe ka õppimisi, mida võiks kirjeldada ainult informaalse või mitteformaalse õppimise terminites. Ühtteist kasulikku, mida teadlikult õpetatava materjali edasiandmises kasutada, on kõikides neis õppimise vormides. On selge, et need õpitüübid täiendavad üksteist, mitte ei konkureeri täisväärtuslike isiksuste ja kodanike kujundamise protsessis. Veelgi enam – mida paremini läbi mõeldud ja tihedam see vastastikune täiendavus, seda enam kasu õppijale ja ühiskonnale.

Kuidas nad siis aga omavahel suhestuvad?

Üks võimalus on vaadata struktureeritumaid õppimisviise – formaalset ja mitteformaalset – kogu ülejäänud, elukestva ja elupõhise, struktureerimata ja niikuinii aset leidva informaalse õppimise siseses kontekstis (Rogers, 2004).

Kuid nii nagu Rogers, järeldab ka Lynne Chisholm (2006) erinevate näidete alusel, et selle asemel, et püüda rangelt neid kolme õpitüüpi eristada, saame aktsepteerida, et õpikontekstides kasutataksegi mitmekesiseid, erinevaid õppimise tüüpe iseloomustavaid elemente, mistõttu võiks olla adekvaatsem vaadelda neid tüüpe ühisel teljel; selle ühes otsas on formaal- ja teises informaalõpe. Mitteformaalne õppimine oma erinevate definitsioonidega asetub selle telje keskmisele osale, olles vastavalt konkreetsele vaatlusalusele õppimissituatsioonile rohkem või vähem ühele või teisele poole – formaalsusele või informaalsusele – kaldu.

Mitteformaalse õppimise jätkuval tähtsustumisel on potentsiaali muuta ühiskonna arusaamist õppimisest ja teadmiste väärtusest üldisemalt. Kui seni on ühiskonnas haridus ja teadmised olnud vaadeldavad kui nö olemasolevad väärtused, mida „antakse edasi”, „kogutakse” ja „omandatakse” (kõik need väljendid viitavad teadmistele kui intellektuaalsele varale, mille najal on võimalik elus edasi jõuda ja võimu saavutada, ning mida seetõttu ehk ei ole soovitav kõigile vabalt jagada...(Sfard, 1998)), siis mitteformaalse õppimise alused (kõigile kättesaadav ja vabatahtlik õppimisvõimalus läbi võrdväärse dialoogi, praktilise tegevuse ja vastastikuse kogemuste jagamise) sisaldavad endas paradigmaatilist erinevust õppimise ja teadmiste väärtustamises ühiskonnas. Õppimine tähendab siin küll samuti nö oma eluga edasijõudmist, kuid eelkõige tähendab ta seda läbi teatud kogukonna osaks olemise ja selles kogukonnas valitsevate väärtuste ning vajalike oskuste omaks võtmise, ning neisse ka omalt poolt panustamise. Olgu selleks arendatavaks kompetentsuseks siis teatud elualal vajalike oskuste omandamine kutsealase enesetäiendamise raames, või üldisemate ja isiksuslikumate, a la meeskonnatöö alaste oskuste ja teadmiste arendamine.

Selle paradigmaatilise muutuse omaksvõtmisega on kooskõlas ka viimasel ajal Euroopas aina enam kõlapinda leidev nö valorisatsiooni kontseptsioon, mis kujutab endast aset leidnud õppetegevuse tulemuste võimalikult efektiivset rakendamist, saadud teadmiste levitamist ja neile edasiste tegevuste näol nö laine-efekti tekitamist huvitatud elanikkonna seas.

Mitteformaalse õppimise tähtsus noorsootöös

Oleme jõudnud teadmisele, et mitteformaalne õppimine mängib väga olulist rolli noore inimese isiksuslikus ja tööalases arengus. Inimese mitmekülgse arengu toetamine omakorda aitab kaasa demokraatlike väärtuste ja toimingute levikule ühiskonnas.

Mitteformaalse õppimise konkreetsemate kasuteguritena toon siinkohal välja:

- Eneseteadlikkuse ja –hinnangu tõusu. Siinkohal näide rahvusvahelise seminari kogemusest: „Me püüdlesime prioriteetide ja privilegeerituse piiride lõhkumise poole ja sellepärast andmise kõigile noortele võimaluse tõsta oma enesekindlust ja viia läbi oma meistrikursus. Sellest muutus projekti programm rikkalikuks, mitmekesiseks ja aktiivseks. Õpetajad ja õpilased vahetasid kogu aeg oma rolle ja õppisid teineteiselt” või nägemispuudega noorte poolt algatatud tantsuprojektist: „Kordaminekud annavad väga hea tunde. Pidev treenimine on meie kõigi füüsilist vormi parandanud. Lisaks tantsudele, mis annavad kätte rütmitunnetuse, tegeleme ka Pilatese harjutustega terve keha lihaste arendamiseks. Võin kindlalt öelda, et minul on ruumis orienteerumine palju paremaks läinud tänu kõikidele nendele treeningutele.” (Programm Euroopa Noored Eestis. Aastaraamat 2005)

- „Pehmete” oskuste omandamine – nende all mõistame tavapäraselt sotsiaalseid ja suhtlusoskusi, kultuuridevahelist pädevust; meeskonnatööoskust ja probleemide lahendamise võimet, paindlikkust ja avatust uutele suundadele ja muudatustele. Need on kõik oskused, mis on vajalikud jätkuvaks kohanemiseks tänapäevases kiiresti muutuvate (tööalaste) nõudmistega ühiskonnas.

Tsitaat aastaraamatust: „Ausalt öeldes võiks noorsooalgatusprojektide taotlemine ja teostamine mõnes mõttes isegi Eesti koolides kohustuslik olla, see lihtsalt arendab tohutult. Sellise projekti teostamise kogemust on vaja selleks, et ennast tulevikus kindlamana tunda, sest me ju korraldame oma elu iga päev, peame oskama oma aega planeerida, suhelda erinevate inimestega ja kindlasti teha koostööd.”

- Mitteformaalse õppimise väärtustebaas – erinevate agentide võrdväärne staatus, vabatahtlikkus jms - aitab kindlasti kaasa ka sellele, et selles õpiprotsessis osalevad inimesed (taas)leiavad enda jaoks õppimise väärtuse ning osalevad selles suurema entusiasmi ja motivatsiooniga kui tihti igavana tajutud koolitundides. Seeläbi uueneb ka õppijate õppimisoskus, mis mõjutab nende arenguid nii formaalses kui mitteformaalses õpikeskkonnas.

- Mitteformaalse õppimise käigus arenevad ka sellised olulised võimed nagu aktiivne osalus ühiskonnaprotsessides ja vastutuse võtmine, loovus ja kriitiline mõtlemine (Euroopa Noortefoorum, 1999).

- Väärtus tööjõuturul - lisaks eeltoodule ja pigem isiksuse arengut toetavatele väärtustele omab mitteformaalse õppimise põhimõtete rakendamine kindlasti olulist rolli ka konkreetsel kutsealal vajalike teadmiste ja oskuste arendamises. Taas näide Euroopa Noored programmi kasutajate kogemusest: „Kõige rohkem nägime vajadust jagada noortele aktivistidele teadmisi ja oskuseid lobby-töö ja meedia vallast, kuna need on kaks peamist tööriista, mida võrdsuse eest seisvad liikumised kasutada saavad.”

- Mitteformaalset õppimist iseloomustavad paindlikumad sisulised võimalused, mis aitavad käia paremini kaasas üldiste uuenduste ja arengutega ühiskonnas – puudutagu need siis uute tehnoloogiate kasutusoskuse arendamist või hoopis teiselt poolt, teatud väärtuspõhiste kontseptsioonide a la Euroopa kodanikuks olemine, mõistmist ja toetamist.

Mitteformaalse õppimise põhimõtete rakendamine on eriti asjakohane just noorsootöös, arvestades tihti üsna keerulisi teemasid, väärtuseid ja suhtumisi, millega noored kokku puutuvad, ja millele noorsootöö peaks positiivset lahendusvõimalust pakkuma. Mitteformaalset õpikeskkonda iseloomustav näost-näkku interaktsioon aitab esile tuua ebamugavaid tundeid ja teemasid, mis on aga omakorda positiivse lahenduse leidmise ja endas selguse saamise eelduseks.

Mitteformaalse õppimise kontseptsioon on ent erinevates kontekstides erinev – see on muutunud ajas (olles teatud ajajärkudel eelkõige tajutud “teise võimalusena” neile, kellel raskusi koolis edasijõudmisega) ja omab veidi erinevaid tähendusi erinevates riikides. Eestis, tundub, nähakse noorte mitteformaalset õppimist tänapäeval suuresti huvihariduse vallas tegutsemisena. Tallinna Noorsootöö Keskuse koduleheküljel tuuakse noorte mitteformaalse õppimise võimaluste rubriigis eraldi välja huvitegevusasutused (sh noortekeskused), lisaks viited keeltekursustele, arvutiõppele ja autokoolidele, ja lõpuks “muudele koolitustele”; lisaks viidatakse veebilehel mitteformaalse õppimise olemust selgitades, et tegu on eelkõige asjatundjate poolt läbiviidavate kursuste või õppustega. Noorsootöö ajalehe Aken vastavatud veebiversiooni foorumi mitteformaalse õppimise teemalised mõned postitused viitavad huviringides osalemise kasulikkusele edasises elus. Seda, kahtlemata, ei saagi eitada.

Ka avatud noortekeskustel on väga oluline roll noorte mitteformaalseks õppimiseks võimaluste loomisel, erinevate (projekti)tegevuste ja noortealgatuste toetamise kaudu, mis peaksid aitama rõhutada noorte loovust ja vastutustunnet. Noortekeskuste avatud loomus peaks tagama ka selle, et mitteformaalse õppimise võimalused on kättesaadavad kõikidele noortele, olenemata võimetest, oskustest, senistest teadmistest ja rahalistest võimalustest.

Ühed peamised struktuurid, mis võimaldavad noortel inimestel mitteformaalse õppimise kasuteguritest osa saada, on kindlasti ka noorteühingud – oma tegevusega kõikidel tasanditel, kohalikust rahvusvaheliseni. Olenevalt küll konkreetsest noorteühingust, on neil struktuuridel võimalus pakkuda noortele tõeliselt aktiivset ja demokraatlikku osalusvõimalust, seeläbi aidates kaasa nii nende (sotsiaalsete, kultuuridevaheliste, juhtimis-, projektijuhtimis- jne) pädevuste arengule kui panustada kogukondade arengusse. Noorteühingute liikmete tegutsemist mitteformaalse õppimise vallas iseloomustab ka õppimine omaealistelt ja ettevõtmiste vabatahtlik iseloom.

Samu jooni kannab endas noorte omaalgatuslik tegutsemine registreerimata (sõprus)gruppidena. Juhul kui noortegrupp algatab, kavandab, valmistab ette ja viib läbi, olgu siis täiesti iseseisvalt või mõne täiskasvanu abiga, kohaliku või rahvusvahelise ettevõtmise ning mõistab selle kogemuse õppeväärtust, tuleb seda kindlasti samuti aktsepteerida olulise mitteformaalse õppimise kogemusena, ehkki siinjuures ei pruugi neil olla otsesteks juhendajateks vastava ala asjatundjaid.

Miks on mitteformaalne õppimine noorsootöös aktuaalne teema Eelkõige saab noorsootöö vahenditega noore mitteformaalset õppimist soodustada siis, kui saadakse aru, „kuidas see juhtus” ja „mis ma sellest sain” – kuidas toimus õppimine ja millised teadmised, oskused ja väärtused seeläbi õppijas arenesid.

Vastuolulised diskussioonid mitteformaalse õppimistegevuse kasu kaardistamise ja tunnustamise üle on Euroopas mitu viimast aastat käimas olnud protsess. Ühelt poolt nähakse vajadust omaalgatusliku projekti läbiviimisest või rahvusvahelises noortevahetuses osalemisest saadud kasu analüüsimiseks ja fikseerimiseks nii enda arengust ja teadmistest-oskustest teadlikumaks saamise eesmärgil, kui võimaldamaks seda nö välja reklaamida tulevasele tööandjale. Eesti-taolistes riikides, kus avatud noorsootöö, omaealistelt õppimise kontseptsioon ja noorte mitteformaalne õppimine ei oma pikaajalisi traditsioone, on vaja mitteformaalse õppimisprotsessi kasutegureid kaardistada ka selleks, et teadvustada neid laiemale üldsusele ja saavutada valdkonna suuremat ühiskondlikku tunnustust. Neil põhjustel on algatatud mitmete vahendite väljatöötamist, mis peaksid võimaldama õpiprotsessis omandatud teadmiste, oskuste ja kogemuste paindlikku kokkukogumist, fikseerimist ja tunnustamist. Aastal 2007 leiab rakendamist YOUTH-Pass ehk vahend Euroopa Noored programmi raames mitteformaalse õpikogemuse osaliseks saanud noorte, noorsootöötajate ja noortejuhtide kogemuse kaardistamiseks ja tunnustamiseks; varasemate õpingute ja töökogemuste arvestamine (VÕTA) on Eestis aina olulisem ka noorsootöö vallas ning arutelud selle optimaalsete rakendusvõimaluste üle käivad.

Niisiis, ehkki tuleb tõdeda, et paraku ei eksisteeri tänapäeval kõigi asjaosaliste poolt aktsepteeritud ja üheselt mõistetavat mitteformaalse õppimise definitsiooni, on siiski oluline läbi mõelda ja teadvustada, mida see nähtus meie jaoks tähendab ning missuguseid väärtusi endas kannab. Selleks, et näha noorsootööalase tegevuse seost nii konkreetse õppija arengutega kui laiema, ühiskondliku pildiga, mida me oma tegevusega mõjutame.

Viited:

Aken. Noorsootöö lehe internetiversiooni foorum

Chisholm, L (2006). Advanced Training for Trainers in Europe (ATTE).

Volume 2 – Eternal evaluation – Final report. Council of Europe.

Euroopa Noortefoorum (1999). Building Bridges For Learning - The Recognition and Value of Non-Formal Education

Markovic, D. (2006). A step towards the recognition of Non-Formal Education in Serbia and Montenegro. Coyote, No 11, May 2006.

Nagy, A (2005). Mitteformaalse õppimise suvekool Pedasel, Eestis. 27.07.-03.08.2005

Programm Euroopa Noored Eestis. Aastaraamat 2005.

Rogers, A. (2004). Looking again at non-formal and informal education – towards a new paradigm. The Encyclopaedia of informal education.

Sfard, A. (1998). On Two Metaphors for Learning and the Dangers of Choosing Just One. Educational Researcher, Vol 27, Nr 2, lk 4-13.

Symposium on Non-Formal Education: Report, European Youth Centre, Strasbourg, 13-15 October 2000

Vernik, E.-M. (2003). Mida ja kuidas?

Taylor, M. (2005). Recognition of Non-Formal Education in Europe. An interview with Mr Peter Lauritzen. Kogumikus: Non-Formal Education in Europe. A step towards towards recognition of non-formal education in Serbia and Montenegro.

Õppimine. Tallinna Noorsootöö Keskuse kodulehekülg.