Dr. Hendrik Otten

Dr. Hendrik Otten on üks programmi Euroopa Noored loojatest, kelle panust programmi ideoloogia väljatöötamisse ja jätkuvasse edasiarendusse on raske üle hinnata. Hendrik on programmi loomisest alates 1980. lõpus olnud programmi kvaliteediaspektide suunanäitajaks ning seejuures ise ka nende aspektide suurimaks kriitikuks. Just viimane on võimaldanud tema kaastööl astuda programmi olemuse kujundamisega igal perioodil vastu senisest kõrgematele kvaliteedistandarditele.

Siinkohal toodud materjalis käsitleb Hendrik kultuuridevahelises kontekstis töötavate noorsootöötajate ja pedagoogide professionaalsuse teemat ning arutleb nende kvalifikatsiooni hindamise ja tunnustamise teemal. Tekst on tõlgitud saksa keelest ja on originaali keerukusest lähtuvalt võib-olla mõnevõrra raske lugeda. Teema aktuaalsust ja Hendrik Otteni mõttearenduse kõrget taset arvestades soovitame aga selle pingutuse kindlasti ette võtta.

Noorsootöö Euroopas

Mõttearendusi pedagoogide kvalifitseerimise ja pedagoogilise tegevuse professionaal­semaks muutmise kohta kultuuridevahelises kontekstis, arvestades programmi Euroopa Noored erinevate ajajärkude raames omandatud kogemusi.

Suvi 2005

Sissejuhatus

1980ndate aastate lõpus ja 1990ndate alguses tehti esimesi katseid anda tol ajal "noorele" programmile Euroopa Noored selgelt mitteformaalse, kuigi struktureeritud kultuuridevahelise haridusprogrammi suunitlus. Nüüdseks on Euroopa tasandil peetava pedagoogilise diskussiooni lahutamatuks osaks saanud Euroopa noorsootöö kvaliteedi parandamise ja tagamise aspektid. Samuti mõeldakse, milline võib olla pedagoogilise töö eest vastutavate isikute professionaalse tegutsemise tähtsus ja kuidas tõsta nende professio­naalsust. Diskussioonile on aastatel 2000-2006 andnud uut hoogu programm Euroopa Noored ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu vaheline partnerlus Euroopa noorsootöö ja noorsoo­uuringute valdkonnas. Oluline on ka see, et järjest enam ollakse valmis süstemaatiliselt läbi mõtlema, millised on mitteformaalse ja informaalse hariduse raames arendatavate ja antavate kvalifikatsioonide, oskuste ja teadmiste dokumenteerimise ja hindamise meetodid ja kontseptsioonid.

Kõnealune debatt omandas erilise tähtsuse ja jõudis poliitikasse eelkõige niinimetatud Lissaboni protsessi raames, mis algas 2000. aasta märtsis ja mis näeb ette aastaks 2010 "... teha Euroopa Liit maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmispõhiseks majandusruumiks - majandusruumiks, mis on suuteline saavutama pidevat majanduskasvu koos rohkemate ja paremate töökohtadega ning kus valitseb suurem sotsiaalne ühtekuuluvus." (Euroopa Ülemkogu Lissaboni kohtumise lõppjäreldused, lõige 5). Selle väga ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks püütakse realiseeridapõhiseks majandusruumiks - majandusruumiks, mis on suuteline saavutama pidevatpüütakse realiseerida mitmeid strateegiaid. Olulisemad neist, mis on suunatud haridusele ja kasvatusele, on:

Valges raamatus peetakse esmajärjekorras käsitlemist nõudvateks teemadeks haridust, elukestvat õpet ja mobiilsust. Järgmiste prioriteetsete teemadena nimetatakse tööhõivet, sotsiaalset integratsiooni, võitlust rassismi ja võõrastevaenulikkuse vastu noorte seas ning noorte tahtevabadust. Tuleviku jaoks on suure tähtsusega asjaolu, et valge raamatu tulemusena on noorsootööle loodud õiguslik alus Euroopa Liidu põhiseaduslikus leppes, kuigi lepe ei ole praegu ratifitseeritud. Poliitilist tähtsust lisas kvalifitseerimisküsimuste debatile viimati ka Euroopa noortepakt.

Toodud lühike ülevaade näitab, et Euroopa noorsootöö asukohta üldises seoste süsteemis on - vaatamata "hariduse ja tööhõive" esikohale seadmisele - praegu eelkõige ka haridus­poliitika seisukohast väga keeruline määratleda ning sellega on seotud nõudmised ja ootused, mis lähevad kitsalt pedagoogiliste ja puhtalt noortepoliitiliste algatustega seonduvatest palju kaugemale:

Pole vaja pikemaid selgitusi, et jõuda selle ülesannete loetelu alusel paratamatult järeldusele, et Euroopa noorsootöö, mis pisutki tõsisemalt on suunatud nimetatud eesmärkide saavutamisele, vajab selget kvaliteedikontseptsiooni ja kutseprofiili, mis hõlmab pedagoogide nõutava pädevuse ja kvalifikatsiooni kindlate standardite kirjeldamist.

Euroopa Liidu mitteformaalse hariduse olulisim valdkond nii kvaliteedi kui kvantiteedi seisukohast on Euroopa noorsootöö ja lisaks on see Euroopa kodakondsuse (ingl.k. European citizenship) mõiste väljakujunemise ja teadvustamise mootor, mis paneb mõtlema ka selle üle, kuidas võiks toimiv, demokraatlik Euroopa kodanikeühiskond tekkida ja milline see olema peaks. Seetõttu on pilku tulevikku suunates asjakohane tegeleda süstemaatiliselt Euroopa noorsootöö edasiarendamise ja professionaalsemaks muutmisega ning kindlustada seda noortepoliitika meetmetega, kasutades erinevaid Euroopa projekte.

Käesolev tekst püüab omalt poolt pakkuda selleks mõned mõtted.

 

 

Nõuded Euroopa noorsootöö kui mitteformaalse hariduse kvaliteedile

Mitteformaalse hariduse kui olulise iseseisva, kuid siiski formaalset haridust ja hariduse omandamise süsteemi täiendava õppevormi ilmselge - ja seetõttu üldiselt ka järjest enam aktsepteeritav - tähtsus noorte täiskasvanuks saamisel tingib selle, et järjest enam esitatakse küsimusi mitteformaalse õppe mõju, selle tulemuste kontrollitavuse ja selle tõhususe kohta, ning võrreldakse seda formaalse haridusega. Kui nüüd - nagu Euroopa tasandil on juba alustatud - hakata mitteformaalse hariduse teatud osi selliselt dokumenteerima ja hindama, et nad ei oleks küll formaalse haridussüsteemi lõputunnistustega võrreldes põhimõtteliselt samaväärsed, vaid et neid klassifitseeritaks kui erinevaid ja täiendavaid, suureneb vajadus Euroopa viitsüsteemi järele mitteformaalses õppes, mis põhineb konsensuslikult leitud kvaliteedistandarditel.

Osundus konsensusele on siinkohal tähtis, kuna mitteformaalse ja informaalse õppe kogemused on Euroopa Liidu eri riikides väga erinevad.

Saksamaa Liitvabariigis on koolivälisel noorsooharidusel, konkreetselt poliitharidusel, "ajalooliselt" kujunenud traditsioon, mis Prantsusmaal näiteks puudub; samas on seal koolivälise noorsootöö traditsioon, mis on tihti väga rangelt reguleeritud (vie associative). Taani koolivälise hariduse diferentseeritud süsteem, mis hõlmab ka täiskasvanuid, on küll mõjutanud nii mõnegi Saksamaa rahvaülikooli töökontseptsiooni, kuid üle pole seda võetud ja Saksa süsteemi pole see põhimõtteliselt muutnud.

Siin ei ole koht võrdlevate haridusuuringute jaoks, vaid tähelepanu tuleb juhtida sellele, et laienenud Euroopas on meil tegemist erinevate õppimiskultuuridega, mida tuleb kvaliteedi viitsüsteemis arvesse võtta. Lihtsustatult võiks praegu eelkõige nimetada järgmisi spetsiifiliste omadustega õppimiskultuure: anglosaksi, Ida-Euroopa, Lõuna-Euroopa, romaani-prantsuse, Skandinaavia, Saksa - eriti kui pidada silmas kutsehariduse jaotumist väljaõppeks ettevõtetes ja õppetööks kutsekoolides - ning kindla eripärata segaõppimiskultuuri, mida esineb kõigis nimetatutes.

Kui me teadvustame enesele, et Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu mõjutavad oma vastavate projektide, algatuste ja toetusinstrumentidega Euroopa noorsootöö tausta olulisel määral, saamegi nende alusel koostada mitteformaalse hariduse väärtustekesksete eesmärkide loetelu. Siseriiklikud toetusprojektid nagu Saksamaal „laste ja noorte plaan" või kahepoolsed lepingud nagu noorsootööalane koostöö Saksamaa ja Prantsusmaa vahel (vähemalt selle varasem intensiivsem tegelemine mitteformaalse hariduse valdkonnaga) seostuvad sellega ilma vastuoludeta, sest lähte-eeldused on ühised:

Siin näevad nii EL kui Euroopa Nõukogu pädevusi, mida noored Euroopa noorsootöö kaudu saavad omandada, see aga tähendab omakorda nõudmisi noorsootöö kvaliteedile.

Kõige sagedamini nimetatud pädevused võib kokku võtta järgmiselt:

Ka toetatavate meetmete vormilise kvaliteedi seisukohast on Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu vaatenurgad võrreldavad: nõutakse Euroopa sotsiaalpoliitilise reaalsuse tajumist ja teadvustamist, eriti mis puudutab loogilisi seoseid mitmekultuurilistes ühiskondades, samuti nõutakse kõigilt Euroopa noorsootöö institutsioonidelt demokraatlike väärtuste ja inimõiguste järgimist. Lisaks sellele tuleb loomulikult arvestada ka EL-i ja Euroopa Nõukogu noortepoliitika algatuste vastavaid konkreetseid eesmärke.

Programm Euroopa Noored ja valge raamatu protsess on selgelt suurendanud Euroopa noorsootöö kui kvalifikatsiooni andva mitteformaalse hariduse jätkusuutlikkust ja aktsepteeritavust. See on edasi arendanud debatti kvaliteedi arendamise ja tagamise ning pedagoogide vajaliku professionaalse taseme üle. Programmi Euroopa Noored tegevusvaldkondade lõikes hinnatakse e väärtustele ja immust demokraatlikele väärtustele ja imiita ja Euroopa Nõukogu võrreldavaid äiskasvanuidd kvaliteotseselt praktikas kasutatavate ja seega ametlikku tunnustamist nõudvate õppimiskogemuste väärtust üleminekul täiskasvanuellu ning noorte tulevase ühiskondliku, sotsiaalse ja kutsealase integratsiooni hõlbustamisel kas kõrgemalt (märksõna: noorsooalgatus ja vabatahtlik teenistus) või madalamalt (märksõna: noorsoovahetus). Igal juhul tingib see aga nõudmise, et osalemisega programmi Euroopa Noored meetmetes kaasneks mitteformaalses kontekstis saadud ja omandatud kogemuste, arusaamade, teadmiste, võimete ja oskuste ametlik tunnustus, mille saab ära märkida ka elulookirjelduses. Sama nõudmine kehtib ka noorsootööle Euroopa Nõukogu kontekstis.

Isegi kui seda ei ole selgesõnaliselt nii väljendatud, saab siit tuletada täiendavaid argumente, mis toetavad nõudmist, et kvaliteetne pedagoogiline tegevus vajab kvalifitseeritud pedagoogilist personali. Tuleb rõhutada, et kutsealased nõudmised isikute suhtes, kes meetmeid ellu viivad ja nende eest vastutavad, kasvavad, ja nimelt kahekordses perspektiivis: esiteks peab neil olema vastav kvalifikatsioon ja pädevused, et projekti vastavat eriomast eesmärki süstemaatiliselt järgida ja kvalifikatsiooni andev haridustellimus võimalikult hästi täita; teisalt tuleb noorte väljaõppes ja täiendõppes arvestada kogu Euroopa ulatuses järgitavaid kvaliteedistandardeid, kui selline õpe peab andma kutsealase kvalifikatsiooni, mis võimaldab leida tööd. Eriti viimane põhjustab veel märkimisväärseid probleeme, kuna üle-euroopaliselt kokkulepitud kvaliteedistandardid ei toimi veel kitsamas tähenduses viidatavana. Selge suundumus on siiski märgatav ning just Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu institutsioonide koostöö taustal ei ole areng noorsootöö valdkonnas tagasipööratav.

Et ennetada võimalikku vääritimõistmist: kui käesolevas tekstis on juttu kvaliteedist ja professionaalsusest, siis sellepärast, et nad on omavahel tihedalt seotud.

Meie lähtepunktiks on järelemõtlemine kvaliteedikriteeriumide ja pädevusprofiili üle, mille realiseerumiseks on osalt vajalik professionaalsete tingimuste olemasolu. Näide: tegevuse kvaliteetne elluviimine eeldab professionaalsete tingimuste olemasolu nagu ruum, inimressursid, materjal, didaktiline kontseptsioon jne. Pädevusprofiili tekkimiseks on nõutav vastav väljaõppe ja täiendõppe kontseptsioon ning vastava kvalifikatsiooniga koolitajad, kes suudavad seda kontseptsiooni subjekti, objekti ja olukorra suhtes adekvaatselt edasi anda. Sellega ei peeta silmas seda, et tegevuse elluviimisel võiksid sellise kvaliteedi saavutada ainult põhikohaga või põhitegevusalana pedagoogidena töötavad isikud, vaid et kõik, kes kannavad tegevuse elluviimisel pedagoogilist vastutust, peavad olema vastava kvalifikatsiooniga ja pädevad. Arvestades ühiskondlikel alustel tegutsevate isikute suurt hulka Euroopa noorsootöös, on selline täpsustus kindlasti oluline, ei tähenda aga silmade sulgemist õigustatud küsimuse ees, kas algul tutvustatud Euroopa noorsootööle esitatavaid nõudmisi ja ootusi meenutades ei tuleks pedagoogilisele personalile siiski esitada suuremaid kutsealaseid nõudmisi nagu kuulumine vastavasse organisatsiooni või struktuuri, mis pakub teatud pidevust ja järjepidevust, rahalist ja sotsiaalset kindlustatust, tagatud täiendõpet, kollegiaalset diskussiooni jne, mis võiksid tõsta kvaliteeti ja kindlustada seda jätkusuutlikumalt.

 

Kvaliteet ja professionaalsus programmi Euroopa Noored perioodide 2000-2006 (ingl.k. YOUTH) ja 2007-2013 (ingl.k. Youth in Action) kontekstis

Euroopa Komisjoni ettepanek alustada aastast 2007 noorsooprogrammi Euroopa Noored uut perioodi põhineb peamistes osades ka 2003. aasta programmi Euroopa Noored (2000-2006) hindamise tulemustel, mis viidi läbi enamasti programmis osalevate riikide vastutusel, teatud aspektide osas komisjoni tasandil, ning noorteorganisatsioonide ja teadlaste osalusel.

Saksamaa Liitvabariigi aruandega, mille on koostanud Deutsche Agentur für JUGEND (programmi Euroopa Noored Saksamaa büroo) ja programmi Euroopa Noored riiklikus nõukogus esindatud teadusasutuste osalusel, saab tutvuda Internetis aadressil www.jugendpolitikineuropa.de Sealt leiate ka muid kasulikke viiteid ja dokumente meie diskussiooni teema kohta.

Ka nendes hindavates uuringutes on kvaliteet keskne kategooria, sest Euroopa Noored on programm, mille eesmärgiks on selgesõnaliselt Euroopa noorsootöö kvaliteedi edasiarendamine ja intensiivsem koostöö noortepoliitika vallas. Programmi Euroopa Noored üle-eelmise perioodi 1997. aasta vahehindamise tulemusi ja soovitusi teadmiseks võttes algas Euroopa Noored programmiga 2000-2006 süstemaatilisem, ka programmiriikides enamaks kohustav kvaliteedikontroll niihästi juhtimiskvaliteedi (tsentraalse ja detsentraalse tasandi sünergia, eelarvekontroll, programmi läbiviimise kvaliteet riiklikes büroodes jne.) kui ka pedagoogilise kvaliteedi osas. See, mis tulenes jätkuvatest ja üksikasjalikult formuleeritud üld- ja kutseharidusega seotud ootustest, mis kaasnevad programmiga Euroopa Noored kui kindla struktuuriga mitteformaalse haridusprogrammiga.

Nota bene: Diskussioon selle üle, kuivõrd realiseeritavad on sellised ootused, ja millised tingimused on tegelikult vajalikud selleks, et soovitud suunas vähemalt teelegi asuda, (nt lühikese tähtajaga pedagoogiline meede nagu noorsoovahetus pikaajalise pedagoogilise töö kontekstis, tööalase konkurentsivõime suurendamine vabatahtliku teenistuse abil ilma "töötamata" jne), väljub kvalifikatsioone käsitleva diskussiooni raamest ning puudutab selle, mis peaks olema mitteformaalne noorsootöö ja mida peaks seal tehtama, kultuurispetsiifilisi ja siseriiklikust noortepoliitikast sõltuvaid tõlgendusi.

Euroopa sellekohane elav arutelu poliitikute ja erialateadlaste vahel oleks mõistlik panus mainitud Euroopa kvaliteedi viitsüsteemi arendamisse.

2003. aasta hindamise tulemused Saksamaa Liitvabariigis kattuvad suurel määral teiste riikide tulemustega. Seetõttu võib põhjendatult järeldada, et programm Euroopa Noored on tõendatult kvaliteeti parandanud, igal juhul aga tõstnud kvaliteediteadlikkust, eelkõige toonase alaprogrammi 5 (tugimeetmed) mitmekesiste tegevusvõimaluste tulemusel, mida nimetatakse "selleks õigeks" kvaliteedi arenda­mise instrumendiks.

Võtame mõned olulised aspektid kokku:

Seega on igati loogiline, et programmi Euroopa Noored uue perioodi 2007-2013 projekt (KOM(2004) 471 lõplik) ei eemaldu programmi eelmise faasiga 2000-2006 sisseviidud standarditest, vaid viib kvaliteedi kui programmi iseloomustava elemendi tervikuna sisse preambulasse ja seaduse teksti. Nii on seal öeldud, viidates Lissaboni protsessi eesmärkide elluviimise vajalikkusele ja Euroopa kodakondsuse edendamise kontekstile, et uue programmi eesmärk on anda panus "(...) süsteemide kvaliteedi arendamisse, noorte inimeste tegevuste toetamisse ja kodanikeühiskonna organisatsioonide pädevuse arendamisse noorsoo valdkonnas" (lõige 1.3) - selleks on vältimatult vajalik noorte harimine kõige laiemas tähenduses. Sama või sarnane sõnastus on toodud artikli 2 lõike1 punktis d ning artikli 3 lõikes 4 koos sobivate meetmete loeteluga.

Artikli 3 lõike 3 punktis b viidatakse programmile Euroopa Noored: "Panus noorsoo tugistruktuuride ja liikmesriikide sotsiaalpedagoogiliste juhendajate töö kvaliteedi parandamisse". Preambula punkti 2.2 lõikes 2 esitatakse nõue: "soodustatud isikute ja projektide parem toetamine abinõudega programmi kõigis etappides, pidades silmas lähedust ja kvaliteeti". Samas, lõikes 5 viidatakse töö paremale kvaliteedile, tunnustades läbiviidud tegevusi. Tugisüsteemide alaprogrammi raames tuleb algatada vastavaid kvaliteedimeetmeid ja neid edendada (artikkel 4 lõige 5).

Ka lisas viidatakse mitmeti kvaliteediaspektidele: nii punktis 2.1 vabatahtlikust teenistusest, punktis 2.3 alaprogrammist 3 - Noored maailmas, punktis 3.1 koostööst laienenud Euroopa naaberriikidega ja eriti alaprogrammist 4 - tugisüsteemid. Siinkohal pakub erilist huvi punkt 4.4, kus nõutakse projekte inno­vaatilisuse ja kvaliteedi edendamiseks. Ka alaprogrammi 5 - poliitise koostöö toetamine - puhul viidatakse lõikes 5.2 selgesõnaliselt kvaliteedi tagamise abinõudele.

Vaatamata sellele, et Saksamaa esitab nii sisulisi kui ka sõnastust puudutavaid parandusettepanekuid (vt siinkohal Saksamaa Euroopa Noored programmi nõukogu ja büroo seisukohti: www.jugendpolitikineuropa.de), et uuele programmile tervikuna kehtib veel rahastamispiirang ja eelkõige, et eri tegevuste sisuline struktuur on veel lahtine, on uues programmis täiesti selge keskendumine kvaliteedile ja professionaalsusele koos samaaegse läbitud õppe ja kogemuste omandamise etappide võrdväärse tunnustamise nõudega.

Antud seoses kerkib küsimus, millised pädevused tuleb omandada, et saavutada vastav kutseprofiil, mis on Euroopa tasandil võrreldav ja seega võimaldab tuletada kutsestandardeid Euroopa noorsootöö olemasoleva ja uue programmi taustal.

Osad edaspidi nõutavatest või vajalikuks peetavatest pädevustest on pigem põhilised pedagoogilised ja õppimispsühholoogia alased pädevused, teised pigem tehnilist laadi ja need võiks liigitada modereerimistehnikate valdkonda. Järgmised puudutavad animeerimismeetodeid ja unustada ei tohiks ka juhtimisoskusi. Nimetatud pädevused puudutavad mitmeid dimensioone: kognitiivset-intellektuaalset, moraalset-eetilist, emotsionaalset ja tegevusele suunatud dimensiooni. Viimane hõlmab tervet hulka pädevusi: erialast pädevust ja taustatundmist, meetodite ja strateegiate tundmist.

Kohustuslik iseloomustav element on programmi Euroopa Noored spetsiifiline taust ja mistahes pedagoogilise tegevuse kultuuridevaheline mõõde. Arvestades kvaliteedi ja professionaalsuse nõudeid, järeldub ka siit vajadus spetsiifilise väljaõppe ja täiendkoolituse järele.

Järgnevate mõtete ja arutluste eesmärk on kirjeldada nõudeid pedagoogilist vastutust kandva töötaja rollile reeglina rahvusvahelises meeskonnas ning tuua välja ja põhjendada selleks nõutavaid pädevusi kui spetsiifilist pädevusprofiili, mis on vajalik programmide meetmete kasutamiseks. See ei tähenda nõudmist, et kõiki siin esitatud põhjendusi peab järgima, samuti ei eelda me, et pädevusprofiil oleks täielik, küll aga pretendeerime me sellele, et kirjeldatud pädevused koos aluseks võetud eeldustega - eelkõige seni tehtud järelduste alusel - on omavahel seotud ja kõik koos sobivad Euroopa noorsootöö tõhustamiseks ja professionaalsemaks muutmiseks (edaspidi viidatakse seejuures ka järgmistele artiklitele: Otten, H., Lauritzen, P. Jugendarbeit und Jugendpolitik in Europa. Wiesbaden ritzen, P., tseerida ja edasi professionaalsemaks muuta (edaspidi viidatakse seejuur 2004. VS Verlag für Sozialwissenschaften ja Otten, H. Study on trainers' competencies necessary for developing and implementing high-quality European level traininbg activities in the youth field. Euroopa Nõukogu Noorte ja Spordi Direktoraat, Strassbourg 2003).

 

 

Pädevusprofiil: millised kvalifikatsioonid räägivad professionaalsuse kasuks?

Viimastel aastatel on Euroopa noorsootöö raames tekkinud palju praktilisi soovitusi, mudeleid ja ka uuringuid, mis käsitlevad töö pedagoogilisi aspekte, eriti meeskonna­tööd ja koolitajate pädevust. Osalt on neid teinud Euroopa Komisjon, suuremas mahus programmi Euroopa Noored riiklikud bürood, ka Euroopa Nõukogu on üht-teist publitseerinud, ja lõpuks, kuid tähtsuselt mitte viimasel kohal, tuleb nimetada institutsioonidevahelise koostöö tulemusena noorsootöötajate välja- ja täiendõppe valdkonnas tekkinud kasulikke ja praktilisi materjale.

Olgu siinkohas viidatud sarja "T-Kit" brožüüridele, mis pakuvad rohkesti teoreetilisi taustateadmisi ja praktilisi metoodilisi juhiseid, kuidas rahvusvahelise koolivälise noorsootöö raames projekte kavandada ja ellu viia. Täiendavat informatsiooni leiab:

http://euroopa.noored.ee/kasiraamat (eesti keeles)

http://www.training-youth.net/INTEGRATION/TY/Publications/T_Kits.html (inglise keeles)

http://www.jugendfuereuropa.de/service/publikationen/kit (saksa keeles)

Ka ei ole puudust saksakeelsetest praktilistest abimaterjalidest, näiteks: Günter J. Friesenhahn. Praxishandbuch Internationale Jugendarbeit.Schwalbach/Ts. 2001. Wochenschau Verlag. Sealt leiate ka Matthias von Otten'i ja Yvonne Mallmann'i artiklid kultuuridevahelise meeskonnatöö kohta.

1999. a rahvusvahelise noortekohtumise teadlaste ja praktikute dialoogi lõpparuanne Matthias Otten'ilt. Imke Scheurichi ja Yvonne Mallmann'i Bedingungen erfolgreicher interkultureller Teamarbeit pakub terveid loetelusid, mida millistel tingimustel võib pidada meeskonna edukaks tööks. Täiendava kirjanduse loetelu võib saada programmi Euroopa Noored Saksa büroost või IKAB-ist.

Enamik publikatsioone läheneb siiski küsimusele, mida rahvusvaheline meeskond kuidas tegema peab, eelkõige "tehnilis-pragmaatiliselt" - praktilise töö jaoks annab see vaieldamatult kasulikke juhiseid. Siinkohal esitatavate märkuste ja mõttearendustega tahame aga minna sammu kaugemale ning läheneda teemale sotsioloogilisest aspektist, niisiis kaasata kompetentsiprofiili määretlemisse ühiskondlikku tausta, mis kajastub Euroopa programmide eesmärkides. Me peame seda vajalikuks, kuna nõudmised haridusele ja hariduse omandamisele kasvavad arvestades, et Euroopa ühiskonnad muutuvad järjest keerulisemaks. Järjest mitmekesisemaks muutuvad ka teadmised, võimed ja oskused, mida peetakse vajalikuks ja nõutakse isikutelt, kes vastutavad Euroopa programmide kavandamise ja läbiviimise eest. Seni ka Euroopa koolitustel õpetatud "põhioskused" (basic skills) üksi ei ole enam piisavad, niisiis peab lisanduma teisi.

Lisaks, nagu juba märgitud, nõutakse ka mitteformaalses hariduses ning väljaõppel ja täiendõppel järjest süstemaatilisemalt kvaliteedikontrolli, mis võimaldab näidata sisendi ja väljundi suhet. Kui on tegemist rahvusvahelise haridustööga, mida peavad juhendama ja toetama vastava kvalifikatsiooniga töötajad nagu meie kontekstis, on see eriline väljakutse. Vastutavate töötajate defineeritud ja põhjendatud pädevuste koondamine oleks põhjendatud samm kvaliteedi arendamisel ja tagamisel. Ühtselt koondatud pädevuste olemasolu või puudumise saab suhestada erinevates tegevustes osalejate õppimis­võimalusega.

Lõpuks võib mitteformaalse hariduse valdkonnas juba mõned aastad täheldada sellise uue elukutse nagu "Euroopa koolitaja ja Euroopa meeskonnatöötaja" tekkimist, mis nõuab tunnustamist kvalifitseeritud elukutsena, kusjuures tähtsusetu pole ka sellega seonduv tasu ja sotsiaalne staatus.

See kõik õigustab vajalikku kvalifikatsiooni ja professionaalsust väljendavate pädevuste osas otsinguid uue ideelise lähenemise ja teistsuguse süstemaatika järele, loobumata sellest, mis on end õigustanud ja järeleproovitud.

Püüan teha kokkuvõtte esimesest osast, sõnastades esmalt mõned mainitud "põhioskustest" kui olulised isiksuseomadused ja võimed, mis peaksid olema juhtmeeskonna vastutavatel töötajatel. Euroopa tasandil valitseb väljaõppe ja täiendõppe valdkonnas selliste "oskuste" (skills) nõudmise osas üldiselt konsensus. Seega võtan need pädevused profiili üle, pidades silmas pedagoogide üldist tööd.

Esmalt niisiis isiksuse profiil:

Pedagoogiline töö kultuuridevahelises kontekstis tähendab põhimõtteliselt ikka jälle tegelemist uute, sellele kutsealale omaste interaktiivsete tegevustega, sest reeglina inimesed vahetuvad ja ka olukord pole kunagi sama. Eeltoodud isiksuseomaduste loetelu väljendab pedagoogilise sobivuse eelduseks olevaid pädevusi, sest meeskonna liikmeid hinnatakse nende konkreetse käitumise järgi, käitumine omakorda on individuaalsete põhihoiakute osaliselt alateadlik funktsioon. Nende pädevuste olemasolu võimaldab saavutada sobivat tasakaalu ülesandekesksuse, meetme sisu silmaspidamise, ja spetsiifilise osalejakesksuse vahel, mis põhineb oskusel ühendada teadlikult moti­vatsioon, kogemused ja pädevused.

Kui pedagoogiline töö nõuab ikka jälle uusi interaktiivse tegevuse mudeleid, eeldab see meeskonna liikmetelt ennekõike järgmist:

Nagu ma järgnevalt selgitan, annab kultuuridevaheline taust neile pädevustele täiendava tõlgenduse ja Euroopa noorsootöö meetmetes osalevate pedagoogide pädevusprofiili väljatöötamisel omandavad nad erilise tähtsuse.

Pedagoogilise meeskonna ülesannete ja sellega ka iga üksiku meeskonnaliikme jaoks on lähtepunktiks järgmine:

subjekti, objekti ja olukorra suhtes adekvaatne suhtlemine ning interaktiivse tegevuse kasutamine kultuuridevahelises kontekstis nii, et osalejad saaksid vastavalt nende endi vajadustele ja eeldustele ning programmi sisuks olevaid eesmärke järgides osalemisest optimaalset ja pikaajalist kasu.

Käesolev määratlus sisaldab kaht arusaama professionaalsusest: esiteks vastutava töötaja suhtlemine osalejatega ja teiseks samade standardite kasutamine (reeglina edasiarendatud tasemel) juhtmeeskonna omavahelises suhtlemises.

Sellise professionaalsuse tunnus - ja seega võimalik näitaja kvaliteedi hindamisel - on üksiku meeskonnaliikme ja meeskonna kui terviku ülesannete täitmise aste: praktiline, kontrollitav kultuuridevaheline suunitlus mõtlemises, tajumises ja tegutsemises.

Alles sellisel taustal on siis ka õigustatud rääkimine kultuuridevahelisest meeskonnatööst - ainult fakt, et meeskonna koosseis on rahvusvaheline, ei ole piisav.

Esimene järeldus siit: pedagoogi või töötaja vastav isiksuse struktuur (märksõna: kultuuridevaheline suunitlus), kui me peame silmas pedagoogilise töö "edukust", palju mängib suuremat rolli kui väljaõppel ja täiendõppel sageli eeldatakse ja arvesse võetakse. Seetõttu on muutunud esmatähtsaks küsimus ulatuslikumate pädevuste järele, mis peavad täiendama vajalikke tehnilisi animeerimis- ja koolituspädevusi, kui eesmärgiks on kvaliteedistandardite sisseviimine ja mitteformaalse hariduse raames omandatavate kutsekvalifikatsioonide edasine vormiline tunnustamine.

Püüame niisiis leida niisuguste pädevuste kirjeldamiseks teistsugust süstemaatikat, sõnastades esmalt järgmised eeldused:

Pädevust niisuguste teadmiste vallas alahinnatakse tihti või ei pöörata sellele tähelepanu, arendades rohkem animeerimis- ja modereerimisoskust. Seepärast rõhutagem, et ainuüksi sotsiaalse pädevuse olemasolu või selle domineerimine ilma sisulise pädevuseta on samasugune kvaliteedipuudus nagu ainult sisulise pädevuse olemasolu või selle domineerimine ilma vastavalt väljakujunenud sotsiaalse pädevuseta. Alles mõlema pädevustasandi olemasolu nagu ka võime neid omavahel ühendada, arvestades asjakohaselt nii osalejaid (märksõna: adekvaatsus subjekti suhtes) kui meetmeid (märksõna: adekvaatsus olukorra ja objekti suhtes), näitab pedagoogilise tegevuse professionaalsust.

Seetõttu toetan mina koolitusalgatust, mis keskendub sellistele pädevusprofiili iseloomustavatele tunnustele nagu kultuuridevaheline suunitlus eespool kirjeldatud tähenduses ja kultuuridevahelise diskussiooni võime (vaata siinkohal: Otten, H., "Multikulturelle Gesellschaften und interkulturelle Bildung und Erziehung - Plädoyer für einen Perspektivenwechsel". Otten, H., Lauritzen, P. Jugendarbeit und Jugendpolitik in Europa. Lk 15 jj).

Niisuguse profiili juurde kuulub siis muuhulgas eristava keele, ka võõrkeel(t)e, valdamine, interventsioonitehnikate, nõustamismeetodite ja selgitusmudelite valdamine spetsiifilises Euroopa kontekstis. Pädevusi saab edasi konkretiseerida ja põhjendada, nagu ma siinkohal näitlikult teen:

Aktiivne kuulamine väljendub väärtustavas huvis, sisulises ja emotsionaalses mõistmises. Tagasiside andmine on sihipäraste otsuste toetamise ja eelkõige muudatuste algatamise eeltingimus.

Osalemine Euroopa noorsootöö meetmetes peab algatama muudatusi, et saavutada programmi eesmärgid, ja seda nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil. Selleks peavad pedagoogid säilitama ülevaate ja hoidma antud suunitlust, sest kõnealuste meetmete taustale ei tohi anda suvaliselt muud tähendust.

Lahendusele suunatud lähenemine on kultuuridevahelise diskussioonivõime üks tunnustest ja tähendab võimet osaliste vahelisi suhteid kultuurispetsiifiliselt tõlgendada ning neid vastavalt rollidele organiseerida ja analüüsida. Lisaks tähendab see suutlikkust kultuuridevahelisest suunitlusest lähtuvalt olukorra ja subjekti suhtes adekvaatselt ümber käia mõju, võimu ja vastuhakuga, varjatud ja demonstratiivsete konfliktidega, liitude ja vastuoludega, algatada enese üle järelemõtlemist ja juhtida seda positiivses suunas. Pedagoogiline meeskond peab osalejaid toetama ja juhendama, et nad (nagu ka meeskond ise) leiaksid uusi perspektiive ja seega hindaksid asju uuesti, pidades silmas Euroopat, elukestva kultuuridevahelise õppimise vajadust, eesmärgil, et tekiks Euroopa kodanikeühiskond, mida iseloomustab elav Euroopa kodanikuaktiivsus.

Selleks on vajalik ka ressursikeskne lähenemine, seega võime tajuda osalejate tugevaid külgi ja need esile tuua, toetada osalejaid nende eneste eesmärkide sõnastamisel Euroopa kontekstis ja aidata neil õppida välja töötama strateegiaid eesmärkide demokraatlikuks saavutamiseks mitmekultuurilises kontekstis. Pedagoogiline pädevus väljendub siis osalejate aktiivses toetamises nende õppeprotsessis, et võimaldada lähenemist spetsiifilisele Euroopa ja kultuuridevahelistele aspektidele ning et mõtlemise struktuurid ja tajumisharjumused saaksid areneda, muutuda, laieneda.

Erinevalt noorsootööst siseriiklikus kontekstis on tegevuse juures vaja olla teadlik sellest, millele on suunatud programmi Euroopa Noored kõigi tegevustega seotud seadusandlus. Selgelt välja öeldes: pedagoogiline meeskond peab teadma, mida peab tegema ja mida teha ei saa. EL-i ja Euroopa Nõukogu meetmete meeskonnaliige või koolitaja rolli ei saa tõlgendada suvaliselt, see toob endaga kaasa teatud eeltingimuste nõude. Need võivad olla teistsugused kui muus, näiteks siseriiklikus või kohalikus või mõne organisatsiooni haridussüsteemis.

Seetõttu kuulub oluliste pädevuste hulka ka oskus siinkohal tekkivaid võimalikke rollikonflikte analüüsida ja positiivselt lahendada. Nii oleme jõudnud metakommunikatiivse pädevuse tasandini, mis on lahutamatult seotud kultuuride­vahelise diskussiooni võimega.

Tähelepanekud lubavad järeldada, et paljud noorsootöös tegevad isikud ei ole õppinud või ei ole piisavalt õppinud omaenda käitumist mõttega jälgima ja neile on seetõttu omased ühekülgsed vaatenurgad ja sellest tulenev käitumine. Et suuta juhtmeeskonna määratletud ülesannete täitmisel professionaalselt tegutseda, on seevastu vaja, et positiivsele käitumisele vastaks alati ka positiivne vastureaktsioon, kusjuures mõlema puhul esineb alati ülepakkumise võimalus.

Selgitame seda näite varal: positiivne käitumine juhtmeeskonna liikmena on teatud enesekehtestamisvõime, positiivne vastureaktsioon on sel juhul võime teistega arvestada. Ülepakkumine oleks nende esmalt positiivsete käitumisviiside puhul hoolimatu ja egoistlik võimutsemine ühelt poolt ja teiselt poolt kohanemine kuni igasugustest oma püüdlustest loobumiseni. Seetõttu ei ole olemas "õige" või "vale" meeskonnas käitumise definitsiooni, vaid sellele küsimusele saab vastata ainult kontekstis:

Kas ma olen võimeline muutma oma käitumist subjekti, objekti või olukorra suhtes adekvaatsemaks, jätmata seejuures oma ülesannet hooletusse, loobumata oma rollist ja reetmata oma põhimõtteid?

Selline võime tähendab oma piiride tundmist ja oskust teha sellest järeldusi. Tõsine diskussioon pedagoogide professionaalsuse edasise tõstmise üle Euroopa tasandil ei saa tõenäoliselt mööda ka elukutse "välistuskriteeriumide" sõnastamisest, kui seda elukutset hakatakse kokkulepitud kvaliteedistandardite / pädevuste alusel ka vormiliselt aktsepteerima.

Tuleme veel kord tagasi juba mainitud õppeprotsessis nõustamise pädevuse juurde ja rõhutame, kuigi seda kõik teavad, et õppima innustab ja õppimist toetab eelkõige mõtlemine ja rääkimine ning mitte ainult tegevused. Kriitiline järelemõtlemine praktilise töö üle programmi Euroopa Noored ja kogu Euroopa noorsootöö kontekstis jätab mulje, et sageli jäävad järelemõtlemise momendid tõesti ainult momentideks ja kohati peab rääkima tegevuste domineerimisest: üks harjutus /rollimäng /simulatsioon jne ajab teist taga, meetodeid pakutakse valmisretseptina, osalejatele otsitakse pidevalt "tegevust".

Ühelt poolt on see mõistetav, sest see vastab osalejate alati korduvalt väljendatud soovile koos võimalikult palju teha. Kui aus olla, tuleb aga ka mainida, et paljude osalejate nagu ka koolitajate tugevad küljed on pigem siin kui teoreetilise mõtlemise valdkonnas - see on seotud ka mainitud osaliselt puuduva võimega iseenda tegevust analüütiliselt ja kaalutlevalt vaadelda.

Vajalike pädevuste hulka kuulub aga just ka võime luua tegevuste ja järelemõtlemise vahel adekvaatne tasakaal ja osata selgitada selle vajalikkust, esitades ikka jälle näiteks didaktilist põhiküsimust - kes õpetab / õpib mida kuidas mis otstarbel? - mis võimaldab metakommunikatiivset lähenemist. Tegemist ei ole kas/või küsimusega, vaid jällegi subjekti, objekti ja olukorra suhtes adekvaatse teooria ja praktika ühendamise ja seostamisega - see on vajalik intellektuaalne ja didaktiline pädevus.

Üks oluline pädevusvaldkond kultuuridevahelises meeskonnatöös hõlmab oskust tajuda kriise ja konflikte ning nendega toime tulla. Seejuures võib tegu olla omaenese kriisidega, mis tulenevad näiteks rollide konfliktist; konfliktidega meeskonnas, näiteks kui osadel liikmetel puudub kultuuridevahelise diskussiooni võime; või liikmete individuaalsete, kuid olukorda mõjutavate kriisidega. Tihti seisavad meeskonna ees ka grupikonfliktid, mis põhinevad näiteks teise kultuuri õppimistraditsiooni (õppimiskultuuri) teistsugustel ootustel meetme metoodika ja didaktika suhtes.

Kõnealune pädevus nõuab suurel määral iseseisvat mõtlemist:

oskust vastavate teadmiste toel õigesti hinnata, mis on pedagoogiline ülesanne ja kuidas sellele läheneda, millist kriisi- või konfliktipotentsiaali saab kasutada produktiivseks arenguks ja millised sammud tuleb astuda, pidades silmas ümberorienteerumise või uue suunitluse vajalikkust, ning mis on antud olukorras ja antud osalejate puhul kohased. Otse öeldes: juhtmeeskonna liikmed ei ole raviarstid, ka siis mitte, kui nad on grupi dünaa­mikat mõistnud, ja isegi kui on suur kiusatus järele proovida, kui kaugele "osalejaid viia saab".

Antud seoses tuleb veel kord meenutada järgmist:

väga tihti ei ole mingi meetme niinimetatud kriisid või konfliktid tõelised, vaid sagedamini esialgu harjumatu olukord või harjumatu sündmus, mille jaoks meeskonnaliikmetel või ka osalejatel ei ole veel valmis automatiseerunud reageerimismudeleid. Kriisist on asjakohane rääkida alles siis, kui olukord / sündmus nõuab meeskonnaliikmelt või ka osalejalt reageerimisvõimalust, mida tal ei ole.

Kriisi tõsiseltvõetavad sümptomid on järgmised: valdavad emotsioonid, mõtlemine on kinni, alternatiivseid tegevusi ei leita. Seni tundmatus kultuuridevahelises kontekstis võivad taolise iseloomuga ebakindlust põhjustada paljudki asjad. Enamasti on see seotud identiteediga, ettekujutusega iseendast ja enese kogemisega - seega isiksuse aspektidega, mis on eriti oluline meie kultuuridevahelise mitteformaalse haridustöö pädevuste kontekstis.

Kultuuridevaheline suunitlus ja praktilise kultuuridevahelise diskussiooni võime on sageli nõutud pädevused, mis aitavad kultuuridevahelistes olukordades alati üksteisega kokkupõrkavaid erinevaid vajadusi, huve ja käitumiskultuure adekvaatselt tasakaalustada.

Inimesi tuleb teadvustada käitumiskultuuride erinevustest, sest ainult siis avanevad uued tajumisvõimalused, mis on alternatiivse käitumismudeli eeldus.

Kultuuridevaheline pädevus tähendab esialgse omakultuurilise süsteemi dünaamilist edasiarendamist - ja mitte loovutamist ­- ning valmisolekut leida tasakaal vastava vana ja edasiarendatud, uue süsteemi vahel. Siin on hea võimalus tagada, et enda kultuuriline identiteet ei muutu ebakindlaks ja ebastabiilseks, sest ka mina-identiteet areneb igas uues sotsiaalkultuurilises keskkonnas vastavalt edasi. See iseloomustab kogu elu jooksul vajalikku kultuuridevahelist õppimisprotsessi, milleks on kohustatud ka meetmete pedagoogid ja töötajad.

Olen püüdnud käesolevas jaos, lähtudes pedagoogide ülesannete määratlusest ja pidades silmas Euroopa noorsootööd, arutleda mõnede isikutasandi ja sotsiaalsete pädevuste üle, mis aitavad koostada meetmete pedagoogide ja töötajate "kultuuridevahelise pädevuse" profiili. Et esitada seoseid pigem harjumuspäraselt ja näitlikult ning täiustada profiili veel puuduvate oluliste sotsiaalsete pädevustega, vaatleme alljärgnevalt pädevusi, mis aitavad "tõlkida" abstraktsemaid mõisteid kultuuridevaheline suunitlus mõtlemises, tajumises ja tegutsemises ning kultuuridevahelise diskussiooni võime.

Esmalt olulised isikutasandi pädevused, mida tuleks oodata pedagoogidelt, pidades silmas kõnealust ülesannete määratlust. Need põhinevad algul kokkuvõetud isiksuse­omadustel, keskenduvad nüüd aga rollile ja funktsioonile:

Teadvustamata seda, mis mind kuidas on kujundanud, mis mulle miks tähtis on, mida ma saan ja tahan muuta vastavalt olukorra vajadustele, ei saa tekkida kultuuridevahelist dialoogi, sest siis domineerivad ebakindluse ja võibolla ka hirmu tõttu kaitse- ja eristamis­strateegiad.

Vastavate pädevuste elemendid on seetõttu enesekogemine, enese üle järelemõtlemine, analüüsi­võime ning peen enese ja võõra tajumine, mille tulemusi saab olukorrale vastavalt verbaalselt ja mitteverbaalselt edastada.

Konkreetselt avalduvad need näiteks võimes

Isikutasandi pädevuste kõrval mängivad kultuuridevahelise avatuse ja suunitluse soodustamisel olulist rolli ka sotsiaalsed pädevused. Tegevuse jaoks olulise kultuuride­vahelise pädevuse kujundamist võimaldavad:

Distantseeritus rollist, empaatia ja mitmetähenduslikkuse sallimine on sotsiaalse tegutsemine põhikvalifikatsioonid, mis on konstruktiivseks kommunikatsiooniks ja interaktiivseks tegevuseks mitmekultuurilistes olukordades vältimatult vajalikud. Nende vastav arengutase väljendub konkreetselt tajustruktuurides, sotsiaalsetes suhtumistes ja sellest tulenevas käitumises.

Siinkohal mõned selgitused.

Interaktiivset tegevust reguleerivad eelkõige rollid, mis argielus reeglina enam küsimusi ei tekita. Omaksvõetud rollide kogu annab meile käitumisel kindluse ja seega potentsiaalse tegutsemispädevuse, kuid dünaamilise protsessina allub see siiski ka muutustele.

Uute olukordadega nagu näiteks uue ülesandega, uue töökohaga toimetulekuks modifitseerime rolle või loome täiesti enesestmõistetavalt ka uusi, arendades oma mina-identiteeti.

Raskused tekivad siis, kui seni harjumuspärane rollikäitumine ei avalda niisuguses dünaamilises arengus enam soovitud mõju. Kultuuridevahelised olukorrad on keerulised ja nendega saab toime tulla ainult professionaalse lähenemisega, aktsepteerides teadlikult vajadust luua uusi rolle.

Uute rollide ülevõtmine eeldab distantseeritust rollist.

Kultuuridevaheliste õppimisprotsesside algatamise ja juhendamise oluline eeldus on empaatia. Kultuuridevahelise diskussiooni võime põhineb empaatial ja seisneb muuhulgas võimes luua ulatuslik vastavus kommunikatsiooni sisulise ja suhetega seonduva aspekti vahel, ning võimes luua üksmeel interaktiivse tegevuse partnerite vahel. See ei ole võimalik ilma empaatiata, teistesse sissemõtlemise ja sisseelamiseta. Kõigi interaktsioonipartnerite jaoks uus olukord nõuab, et tunnetatavat tegelikku olukorda tõlgendataks üheskoos.

Ühine tõlgendamine on siiski protsessi tulemus, mille alguses seisavad erinevad individuaalsed tõlgendused. Ühtsuse loomise protsess (juhtmeeskonna ülesanne osalejate suhtes) seisneb peamiselt vastastikuses sisseelamises, teiste oletatavate tõlgenduste ennetamises ja nendega kohanemises. Samal ajal sisaldab empaatia (kui professionaalne pädevus) eelnevat järelemõtlemist, mida saaks veel teistele teada anda või mida saaks tegutsemise abil kogetavaks teha. Siin ilmneb tihe seos empaatia ja metakommunikatsiooni vahel: empaatia on metakommunikatsiooni võimalikkuse oluline eeltingimus.

Kolmas sotsiaalse tegutsemise põhikvalifikatsioon ja elementaarne eeldus pedagoogilise töö tegemiseks kultuuridevahelises kontekstis on mitmetähenduslikkuse sallimine. See tähendab võimet sallida erinevaid huve, ootusi ja vajadusi ning arvestada nendega kokkuleppe kujundamise protsessis. Mitmetähenduslikkuse sallimine tähendab lisaks võimet taluda, et oma arusaam "ei jõua pärale".

Kultuuridevaheline meeskonnatöö ei ole võimalik, kui kõik liikmed ei ole mitmetähenduslikkuse suhtes sallivad. Kui ei ole, viivad ebakindlus käitumisel ja tõlgendamisprobleemid omavahel konkureerivate stereotüüpide tõttu võimetuseni süveneda teiste seisukohtadesse ja ise protsessis osaleda.

Rollidistants, empaatia ja mitmetähenduslikkuse sallimine on arenenud kultuuridevahelise pädevuse parameetrid. Seetõttu tõstan antud pädevusprofiili ka eriliselt esile.

Ka siin "tõlgiksin" näitlikult, mida nimetatud sotsiaalse tegutsemise põhikvalifikatsioonid pedagoogide töö kultuuridevahelises kontekstis tähendavad:

Püüdsin näidata, et kultuuridevahelise kommunikatsiooni võime on nagu kultuuridevahelise pädevuse võti, mis väljendub kultuuridevahelise suunitluse ja kultuuridevahelise diskussioonivõime arengu astmes. Kultuuridevahelise kommuni­katsiooni võime on seotud mittedogmaatilise kriitilise mõtlemisega, sest ainult siis on võimalik vahetada mõtteid mingi asjade seisu või olukorra tõlgendamise kohta, ka konflikti lahendada ja esitada oma seisukohti neile aluseks olevate väärtuste ja orientatsiooni põhjal, langemata vastastikusesse diskrimineerimisse, enese vabatahtlikku isoleerimisse või teiste väljatõrjumisse.

Sellega on kirjeldatud pädevuste profiil, mis vastab professionaalse käitumise potentsiaalile ja tulevastele väljakutsetele:

olukorrad ja inimesed Euroopa noorsootöö kontekstis vahelduvad pidevalt; uued Euroopa algatused ja aktsioonid äratavad huvi, lootusi ja soove ning noored peavad saama Euroopat kogeda kõige konkreetsemal tasandil kõigist võimalikest - argipäevas.

Ilma kvalifitseeritud pedagoogide ja töötajateta ning tööd edaspidi professionaalsemaks muutmata ei ole nende väljakutsetega võimalik toime tulla. Euroopa noorsootöö kui väljakujuneva mitteformaalse haridussüsteemi potentsiaali kasutamiseks Euroopa kodanikuühiskonna arendamiseks ja tugevdamiseks on häid lähtepunkte.

Need tuleb ühendada, teha järeldusi programmi Euroopa Noored perioodist 2000-2006, anda programmi uuele faasile 2007-2013 sisuliselt üle saadud mitmekülgsed kogemused ja mõttekonstruktsioonid ning omistada neile noortepoliitikas vääriline koht. Siia kuulub ka suurima võimaliku sünergia ja järjepidevuse loomine Euroopa Nõukogu noortepoliitika algatustega ning siseriiklike toetusprogrammidega Euroopa ja rahvusvahelise noorsootöö edendamiseks.

 

Tulevikuväljavaated ja mõned järeldused

Viitasin algul mitteformaalse ja informaalse õppimise hindamise üle peetava debati vajadusele ja Euroopa sellekohastele algatustele. Euroopa Komisjon ja Euroopa Nõukogu järgivad seejuures sarnast strateegiat, nii et Euroopa noorsootöö suurte osade puhul tuleb vähemalt Euroopa tasandil edaspidi juttu mitteformaalse õppimise võrreldavatest standarditest ja sujuvatest üleminekutest formaalse õppimise juurde, et edaspidi mitteformaalse õppe hindamiste tulemusi ka vajalikul määral aktsepteerima hakataks.

Isegi kui praegu toidavad hindamisealast diskussiooni peamiselt seosed tööturu- ja tööhõivepoliitikas kasutatavate argumentidega, annab see olulisi impulsse meie noortepoliitika kontekstis, mis hariduspoliitikas oma koha leidmise kõrval pühendub järjest intensiivsemalt ka noorte konkurentsivõime tõstmisele tööturul ning seega nende sotsiaalsele ja ühiskondlikule integreerimisele. Saksamaa Liitvabariigi siseriiklikud algatused Euroopa noorsootöö meetmete hindamiseks (näiteks "Kompetenznachweis International" (rahvusvaheline pädevustunnistus), mida koordineerib SLV Rahvusvaheline Noorsoovahetus- ja Külastusteenistus (Internationaler Jugendaustausch- und Besucherdienst der Bundesrepublik Deutschland (IJAB) e.V. BMFSFJ-i ülesandel) haakuvad ideaalselt Euroopa debatiga, kui need ei lõpe siseriiklikel "eriteedel", vaid viivad mudelini, mis aitab leida Euroopa püüdlustele ka siseriiklikku tunnustust. Täiendavaid ideid annab tutvumine teiste ELi liikmesriikide algatustega (nt Recreational Activity Study Book Soomes või Flandria diferentseeritud sertifitseerimissüsteem "noorte töötajate" jaoks).

Euroopa Nõukogu püüab praegu sisse viia noortejuhtide ja noorsootöö vabatahtlike ("youth leaders") ning täiskoormusega töötajate ("youth workers") portfelli, mis peab võimaldama kontrollida ja hinnata omaenese õppimise progressi ning oma pädevuste ja kogemuste profiili vastavalt kindlatele mitteformaalse õppe standarditele arendada ja dokumen­teerida .

Euroopa Ülemkogu on Europassi näol vastu võtnud sarnase instrumendi ELi jaoks. See on esmajoones mõeldud paremate sisseastumis- ja üleminekutingimuste loomiseks noorte hariduses ja tööhõives, aga ka eesmärgiga hinnata mitteformaalset ja informaalset õpet. "Europass-Mobility" pakub Euroopa noorsootöö seisukohast suurt huvi ja juba on tehtud esimesi katseid kultuuridevahelisi kogemusi noorsookokkutulekutelt teises riigis koos vastava eel- ja järeltööga dokumenteerida kui pädevuse tõusu ja vormistada see europassi abil. Euroopa Liidu komisjonil on noorsoovaldkonnas oma algatus. Komisjoni Youthpass püüab rahuldada mitteformaalses hariduses omandatud kogemuste ja teadmiste tunnustamise nõuet. (SALTO-koostöö raames on Euroopa Liidu Komisjoni ülesandel juhtiv roll Youthpass'i sisseviimisel programmi Euroopa Noored Saksa bürool.)

Kui ka areng selle suunas, et kujundada piirid formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse vahel läbilaskvamaks ja sujuvamaks ning pikemas perspektiivis pidada kõiki õppevorme põhimõtteliselt võrdväärseteks, on tervitatav, ei tohiks erinevad rõhuasetused, õppevormid ja õppimispotentsiaal vastavalt individuaalsetele õppimis­eeldustele tähele­panu alt välja jääda.

Mitteformaalne ja informaalne haridus loovad mõlemad oma erilise õppimisolukorra, meetodite ja õppimispõhimõtetega (nt vabatahtlik osalemine „sanktsioonivabas ruumis", eeskujulik sotsiaalne õppimine avatud, osalejakeskse õppekava alusel) eelkõige "õppimisest võõrdunud" ja muudele erivajadustega noortele võimaluse leida uut motivatsiooni ja uusi tulevikuväljavaateid ning võita negatiivsed õppimiskogemused (nt kes ei tule koolis toime) positiivsetega ja enesehinnangut tõstvatega. Sel baasil on võimalik ka vajaliku formaalse hariduse omandamisega paremini toime tulla.

Euroopa noorsootöö võib siin olla eriti tugevalt toetavas rollis. Seda tõendavad arvukad uuringud ja projektide aruanded, mis on ka teatud liiki hindamine, kasutades asjaomaste isikute hinnanguid.

Hea näide siinkohal: "Kulturelle Vielfalt entdecken - Selbstsicherheit gewinnen! Bedingungen, Chancen und Probleme der Einbeziehung junger Menschen aus Sozialen Brennpunkten in Massnahmen internationaler Jugendarbeit." BMFSFJ / IKAB 2000. Dokumendi saab Internetist alla laadida aadressilt www.ikab.de

Igal juhul peavad kvaliteediküsimused olema esiplaanil hindamise küsimuste suhtes ja nendega tuleb alati arvestada: ilma konsensuseta selles, mis on Euroopa noorsootöö meetme kvaliteedi tõendamise jaoks võimalikud näitajad (tähtis, kui mitte tähtaim näitaja on töö professionaalsuse aste), ei saa olla mingit hindamist, mis võiks avaldada mõju täiendava kvalifikatsiooni - olenemata, kuidas selle omandamist tõendatakse - praktilises elus kasutamisele.

Vaadates aastale 2007 ja Euroopa programmide uuele põlvkonnale, on asjakohane ka siseriiklikul tasandil mõelda sellele, kuidas viia uued nõuded ja ootused kvalifikatsiooni ja professionaalsuse tõstmise suhtes sisse kontseptsioonidesse, struktuuridesse ja võimalikesse meetmetesse, ning kuidas need siis ellu viia. Kõigi programmi Euroopa Noored alaprogrammi 5 (tugimeetmed) raames toetust leidnud programmi Euroopa Noored Saksa büroo tegevuste - olgu need omal vastutusel, koostööpartneritega koos või kolmandate isikute toetusel läbiviidud meetmed - süstemaatiline hindamine võiks siinjuures olla suureks abiks kvaliteedi arendamise ja tagamise dokumenteerimisel, samas ka vajaduste välja­selgitamisel, nõrkade kohtade analüüsimisel ning kvaliteedi­kontseptsiooni lühi­ajaliste, keskpikkade ja pikaajaliste eesmärkide väljatöötamisel.ikaajalsite eeoni lühiajaliste, keskitsioonidesse, stryuktuuridesse ja võimalikesse meetmetesse üle võtta ja e

Kuigi meil ei ole kõiki fakte, peame põhjendatuks hüpoteesi, et möödunud aastate investeeringud väljaõppesse ja täiendõppesse näitavad väga head sisendi ja väljundi suhet, ning kui me vaatleme väljundina keskpikka mõju, võime täheldada projektide kvaliteedi tõusu tänu pedagoogilise personali kõrgemale kvalifikatsioonile.

Väljaõpe ja täiendõpe programmi Euroopa Noored alaprogrammi 5 raames ja täiendavad, näiteks SALTO-ga seotud meetmed on aidanud muuta Euroopa noorsootööd professionaalsemaks. Algus on tehtud. Programmi Euroopa Noored uus periood nõuab tehtu süvendamist ja diferentseeritud süstemaatilist lähenemist. Käesolevas artiklis tutvustatud pädevusprofiil pakub selleks üht sisulise lähenemise viisi.

Kui diskussioonid piirduvad eelkõige pedagoogilise ja sotsiaalpsühholoogilise mõtlemise tasandiga, avanevad väga kiiresti võimalused Euroopa mitteformaalse noorsootöö eest vastutavate isikute edasise kutsealase kvalifikatsiooni tõstmiseks. See puudutab eelkõige Euroopa ja siseriiklikul tasandil tegevaid tulevaste koolitajate koolitajaid ja projektide eest vastutavaid pedagooge (noorte juhendajaid), sest edaspidi tuleb mõelda ka sellele, kuidas tunnustada nende tööd ametliku elukutsena tööturul. Selleks on vaja poliitilisi algatusi ja poliitilisi otsuseid.

Debatt Euroopa noorsootöö kvalifikatsioonide, professionaalsuse tõstmise ning hindamise üle peab edaspidi olema fikseeritud ka kui poliitiline ülesanne.

Võiks asjasse suhtuda lihtsalt ja öelda: kui noorsootööd tuleb tunnustada kui elukutset, on see üksikute riikide pädevate ministeeriumide, näiteks töö-, kultuuri- või haridus­ministeeriumide, ja vastavate menetluste küsimus. Kui me aga vaatame riikides väljaantud lõputunnistuste ja kvalifikatsioonide Euroopa tasandil harmoneerimise ja vastastikuse tunnustamise vaevalisi katseid, saab selgeks, kuhu see viiks. Euroopa tasandil üksmeelselt kinnitatud "Euroopa noorsootöötaja" elukutset ei ole samuti oodata ja selles peitub lisaks oht, arvestades noorsootöö väga erinevaid ajaloolisi traditsioone ELi üksikutes riikides, et leitakse väikseim ühine nimetaja ja asi muutub nii formaalseks, et mitteformaalse hariduse spetsiifiline iseloom läheks kaduma.

Seetõttu räägivad mõnedki asjaolud selle kasuks, et toimik "Euroopa noorsootöö kvalifitseerimine, hindamine ja professionaalsemaks muutmine" tuleb võtta Euroopa noortepoliitikasse, isegi kui seda ametlikult pole veel kuigi kaua olemas olnud, ja kuigi uus põhiseaduslik lepe vastava artikliga ei ole veel ratifitseeritud.

See, mis meil praegusel hetkel noorsoo valdkonnas intensiivistatud koostöö raames on saavutatud - koordineerimise avatud meetod, valge raamatu protsess, Euroopa noorte pakt, Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu partnerlus noorsoo valdkonnas ning ka programm Euroopa Noored -, võimaldab piisava selgusega näidata vähemalt poliitilise tegutsemise vajadust poliitika erinevates valdkondades. See võimaldab ka veel kord teadvustada, et noortepoliitika peab olema läbilõikepoliitika, kui ta peab täitma noorte sotsiaalse, kutsealase ja ühiskondliku integreerimise ülesandeid.

Noorsootöö asetamine poliitilisse süsteemi on tähtis ka selleks, et kohustada erinevaid haldustasandeid - Euroopa Liidu Komisjoni teenistusi, siseriiklikke büroode ja büroode eest vastutavaid ministeeriume - noorsooküsimustega tõsisemalt tegelema. Siin on vaja ka uut koostööd, nt Euroopa eri programmide eest vastutavate siseriiklike büroode ja ministeeriumide vahel, et eri pädevuste ja vaatenurkade alusel välja töötada noorsootöös tegevate isikute väljaõppe ja täiendõppe ühtseid kvaliteedi­standardite strateegiaid ning aidata sel moel kaasa kutsealase kvalifikatsiooni profiili kujunemisele ja seega elukutse tunnustamisele tööturul.

Töö mitteformaalse hariduse sektoris peab võimaldama sama sotsiaalset ja majanduslikku staatust nagu töö formaalse hariduse sektoris.

Ja kui see veel kõik sellest aru ei ole saanud: Euroopa noorsootöö on töö!

Minu eesmärk ei ole see, et formaalse välja- ja täiendõppe huvides jäetaks mitteformaalse hariduse eriline potentsiaal kasutamata, kuid ma kutsun järele mõtlema, kas praegune diskussioon mitteformaalses ja formaalses valdkonnas omandatud kvalifikatsioonide eristamise üle on enam ajakohane. lle nimel, et mõeldaks järele, kas praegune diskussioon mitteformaalses ja formaalses valdkonnas omandatud kvalifikatsioonide eristamise üle on enam asjakohane.

Tööturg, ja mitte ainult Saksmaa Liitvabariigis, nõuab nüüd juba väga selgelt lisaks põhikvalifikatsioonidele, mida kool peaks andma, selliseid kvalifikatsioone, mida harilikult omandatakse pigem mitteformaalses kontekstis ning mida nimetatakse sotsiaalseks ja personaalseks pädevuseks. Kus, millal ja kuidas selline pädevus on omandatud, on teisejärguline - kui see on lisaks põhikvalifikatsioonile olemas, kujutab see enesest hariduse ja tööturu seisukohast lisandväärtust ja eelist. Sünergia tekkimiseks on nende valdkondade vahel vaja suuremat läbilaskvust ja paindlikkust.

Vaja on aga ka seda, et formaalse hariduse ja hariduse omandamise sektor tunnustaks rohkem mitteformaalses kontekstis saavutatud õigustikku. Meie sihtgruppide osas on siinkohal seega nõutav, et Euroopa tasandil jõutaks keskpika tähtaja jooksul mitte­formaalse hariduse sektoris omandatud erialaste kogemuste ja kvalifikatsiooniprofiilide vastastikku tunnustatud sertifitseeritud hindamissüsteemini, et neid saaks vähemalt järgnevatele formaalse hariduse ja hariduse omandamise sammudele juurde liita või hinnata neid vastavalt mahule formaalses süsteemis omandatud kvalifikatsioonidega võrdväärselt.

ELi liikmesriikide lähenemine on väga erinev ja pigem orienteeritud siseriiklikule perspektiivile. Nii saavad näiteks Suurbritannias aastast 2012 noorsootööd kutsetööna teha ainult kõrghariduse (honours degree) omandanud inimesed. Ka Prantsusmaa süsteem on väga diferentseeritud ja seal on kõik võimalikud juhtumid tsentraalselt reguleeritud. Kuigi esmapilgul kõlab see paradoksaalselt, on selles võimalus: siseriiklikud hariduskontseptsioonid eriti ei arvesta Euroopa noorsootöö kui kutsealase töö valdkonnaga, kui mitte arvestada mõne Saksamaa rakenduskõrgkooli kultuuride­vahelise suhtlemise õpetamise näiteid.

Teisalt on Euroopa noorsootöö paljude jaoks tegevusala, mis tagab neile ülalpidamise ja tunnustatud sotsiaalse staatuse, kuigi sageli mitte päris rahuldava. Kui vaadata kõiki elemente koos, kaasa arvatud tegevus institutsioonides ja ühiskondlikel alustel, on Euroopa noorsootöö muutunud oluliseks majanduslikuks tööturu teguriks.

Seetõttu on loogiline alustada sellest, et anda de facto elukutsele sotsiaalsed tagatised ning kutseala välja arendada. Arvestades vajadust ja edaspidist arengut, tuleb seda teha eranditult Euroopa perspektiivis. Selleks on aga vaja noorsootöö eest vastutavate ministeeriumide poliitilist tahet ja koostööd Euroopa tasandil.

Programm Euroopa Noored pakub eesmärgi saavutamiseks vajalike vahendite kogu, mis võimaldab siseriiklike pädevusvaldkondade piire teatud ulatuses mitte arvestada. Siinkohal kõne all olev noorsootöötajate kvalifitseerimine ja töö professionaalsuse suurendamine programmide kontekstis ei vaja esialgu uusi õigusakte, noorsootöö valdkonnas on vaja pigem (noortepoliitika alast) valmisolekut kasutada ära Euroopa koostöö mänguruum. Siseriiklikesse pädevus­probleemidesse takerdumine ei tohi blokeerida olemasolevate tõendatult heade teoreetiliste lähtepunktide ja edukate praktiliste uuenduste edasiarendamist.

Saksamaal võiks seejuures olulist algatavat ja toetavat rolli mängida programmi Euroopa Noored riiklik büroo ja võimalikult ka Euroopa tasandil tegevad Euroopa noorsootöö institutsioonid, eelkõige need, kellel on "oma personal" (põhikohaga või ühiskondlikel alustel) ja kes peavad seda tööd oma peamiseks eesmärgiks. Mitteformaalse või koolivälise hariduse valdkond on põhimõtteliselt valmis debatiks kvaliteedinõuete ja professionaalsuse tõstmise üle. Ka rahvusvahelise /Euroopa noorsöötöö institutsioonid omavalitsuste tasandil toetavad seda vaatamata asjaolule, et omavalitsuste tingimused professionaalse töö tegemisel selles valdkonnas halvenevad. Viimane hindamine 2003. aastal programmi Euroopa Noored institutsioonidega näitas seda selgelt. Et institutsioonid saavad antud valdkonnas koostööd teha, näitab projekt "Kompetenznachweis International", mida toetab BMFSJF ja koordineerib IJAB e.V.

Saksa büroo ja konkreetselt programmiga Euroopa Noored tehtava koostöö kontekstis on see koostöö veel kergem, kuna puudub siseriiklik konkurents (majanduslik, ühingute ja liitude vaheline, sihtgruppidega seonduv).

Saksa bürool on oma uute, täiendavate "Brüsseli ülesannetega" nagu Youthpass võimalus diskussioonis kvalifikatsiooni, professionaalsuse tõstmise ja hindamise üle siiani domineerivatele Inglismaa, Prantsusmaa ja Belgia Flaami büroodele midagi vastu panna ja haarata Euroopa tasandil diskussiooni läbiviimisel initsiatiiv. See ei ole mõeldud mitte büroode vahel uue konkurentsi tekitamiseks, vaid ma kutsun üles levitama konkureerivaid kontseptsioone ja arusaamu. Ka suur kogemustevaramu, mis põhineb tohutul hulgal väljaõppe- ja täiendõppe meetmetel, mis on läbi viidud Saksa büroo katuse all, on seni pigem kasutamata - nagu ma eespool juba viitasin - ning läbitöötatuna võiks see anda veel ühe sisendi käesolevas tekstis käsitletud aspektide juurde.

Kokkuvõte: Euroopa noorsootöö on de facto kutsetegevus juba palju suuremas ulatuses, kui see kajastub noortepoliitikas. Rahastajatel ja tegevuse sisu kujundavatel asutustel nagu riiklikel büroodel ja elluviivatel institutsioonidel on (peaaegu) kõigil vabadus anda oma panus artikli algul käsitletud Euroopa viitsüsteemi loomisse konsensuse alusel määratletud kvaliteedistandardite baasil.

 

Hendrik OTTEN

Sündinud 1946 Bergisch Gladbachis, õpingud Bonnis, Oldenburgis ja Göttingenis, sotsiaalteaduste doktor;

aastast 1978 Koolivälise Hariduse Rakenduslike Kommunikatsiooniuuringute Instituudi (IKAB e.V.) juhataja ja koolituskeskuse IKAB Bildungswerk e.V. juhataja;

1975 - 1979 Breitenbachi uuringuprojekti juhtimisgrupi liige;

1987 - 1996 juhtival kohal Euroopa Komisjoni noorsoobüroos Brüsselis, programmid: Kolmas Ühine Programm - Noortöötajate vahetus; Euroopa Noored; Prioriteetsed meetmed noorsoo valdkonnas.

Aastast 2001 Saksamaa Liitvabariigi Perekonna, Vanurite, Naiste ja Noorsoo Ministeeriumi EL-i haridusprogrammi Euroopa Noored riikliku nõukogu liige.

Arvukalt publikatsioone kultuuridevahelise poliithariduse küsimustes, kvalitatiivsete uuringute tulemustest kultuuridevahelises kontekstis ning kvaliteedi arengust ja kontrollist mitteformaalse hariduse kontekstis. Koos W. Treuheit'iga IKAB-toimetiste väljaandja kirjastuses Leske&Budrich Verlag, nüüdse nimega VS Verlag für Sozialwissenschaften.

Värskeim publikatsioon: H. Otten, P. Lauritzen. Jugendarbeit und Jugendpolitik in Europa (aprill 2004).

 

IKAB e.V. (Koolivälise Hariduse Rakenduslike Kommunikatsiooniuuringute Instituut) ja koolituskeskus asutati 1978. aastal Bonnis. Koolituskeskus IKAB Bildungswerk e.V. on seadnud endale ülesandeks anda omapoolne panus Euroopa kodanikeühiskonna õnnestumisse, pakkudes kultuuridevahelist poliitilist haridust. Seejuures on keskpunktis võimalikult paljudest Euroopa eri sotsiaalsetest ja kultuurilistest gruppidest pärit noorte aktiivne osalus. Noortele pakutavaid seminare täiendavad treeningkursused professio­naal­sete ja ühiskondlikus korras tegutsevate noorsoo- ja sotsiaaltöö multiplikaatoritele kogu Euroopast.

Rakenduslikud kommunikatsiooniuuringud tähendavad hariduse valdkonnas teooria ja parktika süstemaatilist omavahelist sidumist kultuuridevaheliste võtmepädevuste omandamisel. IKAB e.V. tegeleb kvalitatiivsete uuringutega kultuuridevahelises kontekstis. Instituut on spetsialiseerunud tegevusekesksetele hindavatele uuringutele noorsoo- ja hariduspoliitika valdkonnas ning pakub lisaks nõustamis-, täiendkoolituse ning teadusliku juhendamise teenuseid.

 

Käesolev artikkel on avaldatud artiklite seeria "EL-i haridusprogrammi Euroopa Noored materjalid" raames numbri 9 all.

 

Väljaandja:

JUGEND für Europa

Deutsche Agentur für das EU-Aktionsprogramm JUGEND

Godesberger Allee 142-148

 

D-53175 Bonn

Tel: +49 (0)228 9506-220

Faks: +49 (0)228 9506-222

 

E-mail: jfe@jfemail.de

www.webforum-jugend.de

Vastutav väljaandja: Hans-Georg Wicke

 

Toimetaja: Frank Peil

SLV Perekonna, Vanurite, Naiste ja Noorte Ministeerium ning Euroopa Liidu Komisjon, hariduse ja kultuuri peadirektoraat.

Artikkel ei esinda Euroopa Liidu Komisjoni, SLV ministeeriumi ega programmi Euroopa Noored Saksamaa büroo seisukohta ning nad ei kanna vastutust artiklis avaldatud seisukohtade eest.

Bonn, juuli 2006-10-11

Paljundamine - välja arvatud ärilistel eesmärkidel - on lubatud allika näitamisel.