Eakate õppimine ja selle toetamine on kujunenud ühiskonna üheks oluliseks probleemküsimuseks. Muutused vanuselises struktuuris, kiire tehnoloogia areng ning üldine koolitustaseme tõus on loonud olukorra, milles üha suurem hulk eakaid vajab pidevat informatsiooni ja uusi teadmisi. See on suur väljakutse tervele ühiskonnale, sealhulgas eriti täiskasvanute koolitajatele.

Eakate õpetamise ja õppimise küsimustega tegeleb uudne ala gerogoogika. Mõiste võttis esimesena kasutusele D.A. Peterson 1976. aastal. Gerogoogika huvisfääris on eakas inimene aktiivse õppijana nii formaalses kui mitteformaalses kontekstis. Eakate õppimise ja õpetamise alguseks peetakse 1973. aastal Prantsusmaal Tolousis korraldatud eakate suveülikooli, mis hiljem kujunes püsivaks ülikooli juures tegutsevaks institutsiooniks. See idee on levinud ka teistesse Euroopa riikidesse.

Eestis on parimaks näiteks Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikool, mis alustas tegevust 1993. aasta sügisel. Kooli juhataja Guido Rajalo usub kindlalt, et eakas inimene on tahteline ja võimeline õppima küllaltki kõrge eani. Ta kinnitas, et tema viimane ametlik diplom inglise keelest pärineb aastast 1998, mil ta oli 72. aastane. Samuti lisab ta, et Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikoolis on temast palju vanemaid õppijaid. Üheks nendest paljudest on 80ndates vanadaam, kes on juba kuus aastat õppetöös osalenud. Oma peamiseks õppetöös osalemise põhjuseks nimetab naine suurt suhtlemis- ja tegutsemisvajadust. Ta on igati rahul nii Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikooli töökorralduse, lektorite kui ka teemade valikuga.

Elukestva õppe elluviimiseks on oluline muuta avalikkuse arusaamist eakate intellektuaalsest potentsiaalist, motiveerida pensioniealisi osalema õppimises ning kutsuda üles erinevaid institutsioone koostama eakate vajadusi arvestavaid kursusi ja õppekavu. Kuigi täiskasvanud võivad jätkata õppimist kogu oma elu vältel, peab õppimisega seotud tegevusi planeerides arvestama füsioloogiliste-ja bioloogiliste muutustega, nagu kiirus ja reageerimisaeg, meeleelundite nõrgenemine ning intellektuaalne toimimine. Kõik eelnimetatud mõjutavad olulisel määral õppimist ja selle kvaliteeti.

Täiskasvanute koolitajad on need, kes saavad kujundada õppetöö selliseks, mis minimaliseeriks vanadusega kaasnevaid muutuseid ja nende mõju õppimisele. Järgnevalt toon välja mõningad soovitused, millega täiskasvanute koolitajad peaksid arvestama eakatele õppijatele õppetöö korraldamise ja läbiviimise juures. Hea eakate õppijate koolitaja peab olema nii meeldiva õpikeskkonna rajaja kui säilitaja. Teekond tõhusama õpikeskkonna poole algab täiskasvanute koolitajate personaalsetest enesetäiendustest, seda nii oma arusaamade kui praktika seisukohalt. Välja võib tuua mitmeid mooduseid, kuidas lektor saab julgustada eakat õppijat:

• tuleb kõrvaldada võimalikud psühholoogilised barjäärid;
• arvestada õppetöös andragoogika põhimõtteid;
• muuta õpisituatsioon ja õppematerjalid eakate vajadustele ja soovidele vastavaks.

Järgnevalt on kirjeldatud mõningaid vanadusega kaasnevaid muutuseid ning võimalikke lahendusi nende muutuste mõju minimaliseerimiseks õppetöös.

• Aeg - tuleb arvestada aeglustunud närvisüsteemi funktsioneerimist ning sellest tulenevalt tagada eakatele piisav aeg õppetöös;
• Kordamine – lühimälu halvenemise tõttu on oluline panna õppetöös erilist rõhku kordamisele ning materjali tunnetamisele;
• Sidustamine - väga oluline on siduda uus informatsioon eelnevate teadmistega, seda näiteks tähendusliku skeemi ning seoste loomise abil;
• Konkreetsus - vajalik on tagada õppetöös konkreetsus, seda nii õppematerjali esitamisel kui ka õppetöö eesmärkide selgitamisel;
• Õppematerjalide koostamine - oluline on arvestada õppematerjalide koostamisel eakale inimesele vastuvõetavat kujundust;
• Turvaline keskkond – äärmiselt tähtis on arvestada eakate tundlikkusega, võimaliku tagasihoidlikkusega, hirmuga suhtlemise ees, samuti võimalike alaväärsuskompleksidega.

Eelnevast lähtuvalt on väga oluline, et valitseks sõbralik ja turvaline õhkkond, mis rõhutaks avatust ja usaldust ning kogemuste jagamist kaaslastega. Kogemuse jagamine kui oluline osa täiskasvanute hariduses mängib väga tähtsat rolli just eakate õpetamisel;

• Õpimeetodid - tuleb tagada võimalused dialoogiks ja omavaheliseks suhtlemiseks;
• Tagasiside andmine – kindlasti tuleb õppijatele anda positiivset tagasisidet, mis julgustab eakat õpingutes osalema, toetab eaka õpimotivatsiooni ja pakub eduelamust.

Eelkõige aga on õppetöös vaja säilitada positiivne eluhoiak ning anda toonust ja elurõõmu, sest see on aspekt, mis suurendab tegutsemistahet ja elukestva õppe reaalset toimimist.

Eakatega tegelev koolitaja peab olema abivalmis, toetav, kujundama informaalse ja vaba õpikeskkonna, assisteerima eakaid vanuseliste muutuste kompenseerimise võimaluste juures, innustama eakaid õppijaid ning kindlasti tagama võrdväärse ja avatud eaka õppija-koolitaja vahelise suhte. Täiskasvanute õpetaja, kes koolitab erinevas eas õpilasi, peab olema väga kogenud ja oskama rakendada oma eakate õpilaste teadmisi ja kogemusi. Koolitaja ei ole siin traditsiooniline õpetaja, vaid partner eakale õppijale.

Eakate koolitamise mõistmine elukestva õppimise ja pideva arenemisena pakub rohkelt väljakutseid ja võimalusi. Eakate koolitus kui väljakutse ühiskonnale on omakorda vanadust, elukestvat arengut ning õppimisvõimet jaatav mõtteviis.

Allikad

Apt, P. H., Hiemstra, R. (1980). A Model for Learning Resource Networks for Senior Adults.

Educational Gerontology. 5. [2005 mai 10]

Hiemstra, R. (1991). Creating Environments for Effective Adult Learning (1.Chapter). Aspects of Effective Learning Environments. [2005, mai 10]

Jarvis, P. (2001). Learning in later life. London: Kogan Page Limited.

Kimmel, D. C. (1974). Adulthood and aging : an interdisciplinary, developmental view. New York: Wiley.

Knowles, M. (1990). The art and science of helping adults learn. (1.Chapter).Andragogy in action. Jossey Bass.

Sherron, R. H., Lumsden, D. B. (1978). Introduction to Educational Gerontology. Washington D.C.: Hemisphere Publishing Corporation.

Strom, R., Strom S. (1997). Cooperative learning in old age: Instruction and assessment. Educational Gerontology. 23. [2004, november 20]

Tulva, T., Viiralt, I. (2003). Väärikas vananemine: müüdid ja tegelikkus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus.