Tahaksin kõigepealt kiita Eesti Noorsootöö Keskust, kes on võtnud ette raske ülesande – tõlkinud ja publitseerinud Euroopa Nõukogu Noorte Keskuse poolt koostatud raamatu Väärtuste kasvatamine. Potentsiaal ja sooritus mitteformaalses õppes. Selle raamatu eestikeelse variandi kättesaadavaks tegemine kõigile huvilistele ka Interneti vahendusel on samuti kiiduväärt tegu.

Kindlasti on tegemist olulise materjaliga. Raamatu peamine sõnum on lihtne - edukaks toimetulekuks nii elus kui töös ei piisa ainult kooliharidusest. Koolis (kaasaarvatud ülikool) omandatud teadmistest ja oskustest jääb kindlasti väheseks, et kogu elu vältel edukalt toime tulla oma tööga, perega, huvidega jm. Inimene vajab tunduvalt rohkem ja seda rohkemat pakub mitteformaalne haridussüsteem, mitteformaalne ja informaalne õpe. Sellise õppe käigus omandatakse teadmisi ja oskusi, mis ei sisaldu formaalhariduse õppekavades, aga mis ometi on eluks vajalikud; omandatakse kvalifikatsioone, mis tekivad alles pärast kooli lõpetamist ja esmase hariduse omandamist, ilma milleta aga kiirelt muutuvas töökeskkonnas toime ei tulda; püütakse „sulanduda” pidevalt muutuvasse ühiskonda ja osaleda kodanikuühiskonna rajamisel jne. Küsimus polegi ju otseselt selles, kas me räägime selles kontekstis noortest inimestest või täiskasvanutest (või noortest täiskasvanutest, kelleks tuleks lugeda neid noori, kelle haridustee lõpeb/katkeb põhikoolijärgselt või isegi enne seda), sest reeglid on kõigile ühised. Ometi tuleb tunnistada, et see, mis võib näida loomuliku ja vajalikuna täiskasvanutele, ei pruugi leida sellist vastukaja noorte hulgas. Mitteformaalse hariduse ja elukestva õppe vajaduse tunnetamiseks ja selleni jõudmiseks on noortele sageli vaja vahendajaid ehk siis noorsootöötajaid. Eelkõige nendele peakski käesolev raamat pakkuma huvi.

Ekspertide hinnangul omandab inimene koolis (s.t. formaalhariduse süteemis) vaid u 15% teadmistest, oskustest ja kvalifikatsioonidest, mida elamiseks ja töötamiseks ehk laiemalt elus toimetulekuks läheb vaja. Ülejäänud kompetentsid omandatakse elu jooksul õppides – kas siis osaledes erinevatel koolitusel (mitteformaalses ja/või informaalses õppes) või iseseisvalt õppides ja kogemusi omandades. Seega muutub oluliseks elukestev ja elupõhine õpe!

1995. aastal avaldas Euroopa Komisjon elukestva õppe valdkonnas Valge Raamatu “Teaching and Learning – Towards the Learning Society” , kus rõhutati vajadust eelkõige hinnata inimeses seda, mida ta oskab ja teab, mitte kus ta need teadmised ja oskused on omandanud. Seega tunnustati formaalse hariduse kõrval ka kõiki teisi õppevorme, s.h. ka mitteformaalset ja informaalset õpet.

Kahjuks on raamat suhteliselt raskesti mõistetav ja seda eelkõige mõistete mitmetähenduslikkuse tõttu. Kui Euroopa Liidu elukestva õppe ja täiskasvanu-hariduse valdkonna dokumentides on terminid formaalharidus ja mitteformaalne ning informaalne õpe üheselt defineeritud (ja on sealt tulenevalt samaselt kasutusel antud valdkondades ka Eestis), siis käesolevas raamatus kasutatakse neid mõisteid kohati erinevalt EL dokumentides viidatuist ning ka erinevalt erinevate autorite käsitluses. See teeb tekstide mõttest arusaamise keeruliseks isegi nendele, kes üldjoontes on asjaga kursis. Mis siis veel need peaks tegema, kes sellel teel alles alustavad ja antud raamatut kui õpikut oma järgnevates tegevustes tahaks kasutada. Üldse tundub, et mõistet „mitteformaalne” kasutatakse üleliia palju ja ka sellistes kontekstides, kus see tekitab pigem segadust kui selgust. Näiteks rõhutatakse uut elukutset või ametit (selgituses kasutatakse mõlemat varianti) - mitteformaalne noortekoolitaja. Kes see peaks olema ja kus ta võiks töötada? Ei tahaks kuidagi nõustuda arvamusega, et see ongi noorsootöötaja uus nimetus. Üldmõistena võiks ikkagi kasutuses olla koolitaja, kes erinevates hariduskontekstides õpetab, juhendab või suunab kas noori või täiskasvanuid.

Sama kehtib ka termini formaalne kasutamise kohta. Mõned autorid antud raamatus räägivad formaalharidusest, mõned formaalsest õppest, mõned formaalsest koolituskohast. Viimast terminit Eestis ei kasutata. On haridusasutuste võrk, mis hõlmab nii üldharidus- kui kutse- ja kõrgkoole, ja kus omandatakse nn. formaalharidus e. tasemeharidus e. esmane haridus. Peale selle on rida koolitusasutusi, mida ainult tinglikult võiks nimetada „formaalseteks” e. ametlikeks e. avalikeks e. tunnustatud koolituskohtadeks, kuid kus toimub mitteformaalne või informaalne õpe. Nendes koolitusasutustes korraldatakse tööalaseid ja vabahariduslikke kursusi nii noortele täiskasvanutele (16+), keskealistele (30+), vanemaealistele (50+) kui ka pensionieas olevatele inimestele. Samas tuleb tunnistada, et mitteformaalne koolitus võib toimuda ka paljudes teistes kohtades, nagu on viidatud ka definitsioonis, s.h. ka koolivõrgu asutustes.

Mõnetine segadus terminites võib olla tingitud ka teksti tõlkimisest eesti keelde. Võib eeldada, et nii mõnigi mõte on „tõlkes kaduma läinud”. Et seda korvata, on kindlasti kasulik juhtida lugejad mõne selliseid mõisteid käsitleva teksti juurde. Soovitada võiks siinkohal Teele Eensaare magistritööd Elukestva õppe põhiterminoloogia inglise-eesti seletav sõnastik Euroopa Komisjoni dokumentide põhjal, mis valmis koostöös Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsiooniga ANDRAS ning on kättesaadav viimati nimetatud institutsiooni kodulehel www.andras.ee . Olgu mõned olulised mõisted defineeritud ka siinkohal.

Euroopa Komisjon on “elukestva õppe” defineerinud alljärgnevalt: “kõik elu jooksul ette võetud õppetegevused eesmärgiga parandada teadmisi ja oskusi ning suurendada kompetentse vastavalt iseenda, kodanikkonna, ühiskonna ja/või tööturu vajadustele” .

Järgmised definitsioonid on võetud T. Eensaare tööst: Formaalharidus - riiklike õppekavadega fikseeritud, eesmärgiliselt organiseeritud õppetegevus, millel on fikseeritud kestvus ja õppekava, mis on astmete ja hinnete tasandite alusel hierarhiliselt struktureeritud, millel on vastuvõtu tingimused ja formaalne registreerimine; viiakse läbi koolitus- ja haridusasutustes ettenähtud mahus ning õppimis/õpetamismaterjale ja –meetodeid kasutades, kaasneb aktsepteeritud kraadi, diplomi või tunnistuse omistamine.

Mitteformaalne haridus - eesmärgiliselt organiseeritud õppetegevus kindlate programmide alusel, mis toimub institutsionaalsel foonil, kuid ei vasta ühele või enamale formaalhariduse definitsioonis toodud tingimusele; võimalik omandada täiskasvanukoolitusasutustes, töökohas, samuti ühiskondlike organisatsioonide, huvigruppide ja kutseliitude vahendusel; läbimise järgselt reeglina formaalset tunnistust või diplomit ei anta.

Mitteformaalne kompetents - täiskasvanute poolt väljaspool formaalharidussüsteemi omandatud teadmised ja oskused (nt tööl, perekonna ringis jne).

Koolitus - plaanitud ja süstemaatiline tegevus (või õpe) juhendaja käe all, mille käigus antakse edasi kindlaid oskusi, teadmist, informatsiooni ja muudetakse hoiakuid, suhtumisi.

Mõned eespool toodud kriitilised märkused ei vähenda aga antud raamatu väärtust. Selles on palju huvitavat ja kasutatavat, kasvõi näiteks „Minu isikliku pädevuse profiil” (lk. 56 – 59), mis annab suurepärase võimaluse enesehinnanguks ning oma edasise arengu planeerimiseks. Seda võiksid kasutada nii noored kui täiskasvanud, sest elukestva õppe raamistikus annab see ükskõik kellel suuna, kuhu minna.

Soovin kõigile edu nii enda kui oma juhendatavate või koolitatavate suunamisel!

***

DIALOOG TORBENIGA

Torben Bechmann Jensen. 2006. Mitteformaalse formaliseerimine: sotsiaalsed väljavaated ja mitteformaalse õppe tulemuste tunnustamine. Väärtuse kasvatamine: Potentsiaal ja sooritus mitteformaalses õppes. Tallinn: Eesti Noorsootöö Keskus.

Lianne Ristikivi
Veebruaris 2007

Hea Torben, kutsud oma artiklis otsesõnu, aga ka avatud tekstiga jätkuvale diskussioonile mitteformaalse õppe teemal. Lisaks püüdele avada mitteformaalse õppe olemust formaalse ja informaalse hariduse taustal paelusid tähelepanu mitmed algatatud teemad, nagu mitteformaalse õppe arvestamine tööturule sisenemisel jt. Siinkohal haaran kinni kahest huvitekitanud mõttest.

Viitad Morchi ja Stadleri (2003) poolt väljapakutud õppimise triaadi mudelile, milles olemine, tegemine ja teadmine koos moodustavad üldise pädevuse kontseptsiooni isiklikul tasandil. Selgelt on välja toodud formaalse õppe tulemus kui teadmine, informaalse õppe tulemus kui olemine ning mitteformaalse õppe tulemus kui tegemine. Kuigi jaotusi on ilmaruumis mitmeid, nagu ka ise nimetad, meenus mulle ometi siinkohal 21. sajandi hariduse rahvusvahelise komisjoni aruanne UNESCOle aastast 1996 (eesti keelde tõlgitud 1999) „Õppimine – varjatud varandus“. Selles toodud mudeli kohaselt põhineb pidevharidus neljal tugisambal:

Ehk on üheskoos elamine mitteformaalse hariduse teel omandatud sotsiaalsete kategooriate väljund? Siit jõuamegi taas artiklis tõstatatud küsimuseni mitteformaalse hariduse hinnatavuse võimalikkusest ja otstarbest.

Teise teemana ärgitas mind kaasa mõtlema mitteformaalse õppe formaliseerimine ning selle piirid ja takistused. Mitteformaalse õppe eesmärgistamine, tunnustamine, mõõtmine, nähtavaks tegemine on tõesti üks osa õppe formaliseerimisest, nagu artikliski viidatud. Samuti algul viidatud võimalused hariduse liigi eristamiseks nt institutsioonide vm järgi. Kindlaks tunnuseks formaalõppes on õpetaja kompetentsus ja pädevus. Meil kipub ikka olema nii, et pöörame mitteformaalses enam tähelepanu kompetentsusele, so oskusele midagi teha, tähtsustame vähem aga pädevust (õigust, kvalifitseeritust midagi teha). Jättes vaba ruumi paisatud mõtetele ja küsimustele, mõtlen minagi, et mil määral ja kuidas siis mitteformaalset ikka formaliseerida! Kas võime suvaliselt võtta üle omale sobiva? Või peaksime kohandama terviklikku süsteemi? Näiteks sisaldab formaalne õpe kindlasti ka õpetamise hindamist. Olgu siinkohal nimetatud Edgar Krulli (1998, Õpetamise tõhususe hindamine, Tartu Ülikool) esitatud A. Shinkfieldi ja D. Stufflebeami (1995) hindamiste mudelite tüpoloogia, mis sisaldab mitmeid hindamisviise, mida mitteformaalses õppes kipume ära unustama, sh formaalne testimine, tööoperatsioonide analüüs, hindamine töökohustuste alusel jt. Kas ja millises ulatuses peaksime üle võtma, on üks küsimus. Teine aga olulisem – mil määral peaksime olema tuttavad erinevate teooriatega, et teha teadlik valik!?

Mõnusate taas-, edasi- ja kaasalugemiste ning -mõtlemisteni!